Klaasist kobra teeb parandustööd

1, 2, 3 nädalat, kuigi tundus olevat möödunud juba pool aastat viimasest sündmusest. 1, 2, 3, 4, 5 inimest peale meie, kuigi tagasi (foorum)teatri raja peale saamiseks just paras arv. Siiski pisike küsimus, kas või moe pärast: inimesed, kus te olete?
Kui saime eile kell kolmveerand viis kokku, siis polnud üleüldse foorumipäeva tunnet. Oli ja ei olnud ka, päike paistis nõnda, nagu pole juba ammu nähtud, ja süda põksus teisiti kui tavaliselt reedestel päevadel. Kui ootasime kell kuus inimesi Teatrilabori hoovi sees, aga mitte Labori enda sees, siis oli kõhus imelikum kui tavaliselt on. Ja tõtt öelda oligi seekordne sündmus teistsugune, kui ta seda tavaliselt oli. Väga hea, kui minu käest küsida. Rahulik, väheste inimestega, rohke söögiga (olgu, see on samaks jäänud). Vestlus sündis pealesurumiseta ja loomulikult. Tolmukübemete jälgimine möödus kisa ja kära saateta. Mõtisklusi enda ja teiste kohta jätkus. Sama käib ka õhupallitennise matšide kohta. Ma ei saa öelda teiste eest, kas see oli tagasilangus, edasiminek või uus algus, aga minule igatahes meeldis. Ahjuõunu oli juba kergelt tunda.
Siiski-siiski peab nentima, et oleme hetkel suurte valikute ees. Näiteks juba mitmendat kuud püsib küsimus, kus suunas läheme. Kas me ignoreerime või püüame mõista teisi ja end? Kas me tahame olla punase palliga inglikesed või kurjad tulnukad? Kuidas me ennast inspireerime, kui kõik tundub olevat ilma mõtteta? Miks on nii? Kas see on üledramatiseering? Vahest peame me oma meetodid ümberorganiseerima? Mis pakub meile endile rõõmu ning mis teistele? Kuidas me neid ühendame? Miks Brittale meeldivad nii väga küsimärgiga lõppevad laused? PÕRRAZUZUKI.