Pildipadi

Kuna blogis pole ammu pildimaterjali olnud, parandan seda viga. Nimelt tegin täna Photoshopis kaks nö kollaaži meist, kasutades laupäevaseid SINA portreepilte. Piltide eest tänu Tõnu Tunnelile.
Siin nad on:


Hiigelsuure padjaga mööda linna käia on ka tore ja töötame uue loo kallal.

Mõeldes tulevikku

Täna oli meil Vanalinnas Hella Hundi vastas väike istumine, kus olime meie: Britta, Merka,Leene.
Seal tegime palju kasulikku. Esiteks kirjutasime 9. novembri plaani, mida teha üldjoontes. Mõtlesime teemadele, mida võiks teha. Mõtlesime sellele, kes me oleme, mida tahame ja kuidas teeme. Mõtlesime oma tugevustele, nõrkustele, ohtudele ja võimalustele ehk siis lühidalt öeldes SWOT.
Kui me olime ära söönud Britta ema tehtud imemaitsvad peedi- feta pirukad, need olid nii head :) enne mõtlesin, mida teha oma fetast, aga ma sain sellega omale vastuse...ja lõdisesime juba külmast läksime me edasi. Ja vahepeal rääkisin vene pensionäridega nende probleemidest, mõeldes sellele, mis võiks olla meie järgmine teema. Ja nemad polnud ainsad, kelle käest ma teemasid küsisin.Ma arvan, et rääkisin umbes 10 inimesega kokku, mis on nede jaoks probleemiks ja mis on asjad, mis võiksid teisiti olla. Ma arvan, et panen selle orkutisse teemaks ehk siis saab sinna juurde ka lisada, kui mõtteid tekib.
Ma täna ie kirjutagi nii pikalt kui eelmine kord, sest see tuli nii pikk,et mina ei viitsiks seda enam lugeda...
Kui ma sinna läksin olin veidike segaduses, aga praegu on juba palju asju selginenud. Siht on uuesti selgelt silme ees.

Hetke vaid..

Esimesest üritusest on mõõdunud tervelt 24 tundi, praegugi tundub see kõik nii ebareaalne. See oleks nagu alles eile kui projektiga alustasime ning esimene üritus tundus veel kaugel, kaugel. Veider asi selle ajaga, aga igatahes Britta kurja kuulutavatest ennustustest hoolimata, läks esimene üritus üllatavalt hästi. Eriti hea meel oli mul kõigi toredate inimeste üle, kes kohale tulid ning oma positiivse suhtumisega meile palju enesekindlust juurde andsid. Loodetavasti näeb neid juba järgmine kord, mis ei ole üldse kaugel, kõigest 2,5 nädala pärast! Esimeselt ürituselt sai palju kogemusi juurde, et järgmine kord veelgi parem oleks. Siin kohal tahaks tänada ka kõiki, kes meie projektile toeks on olnud ning ilma kelleta me ei oleks jõudnud nii kaugele.

No teeme siis äkki...mmm...plaksumängu?

Oleksin juba eile (täna) öösel pidanud kirjutama, otsemaid siis, kui ma öösel kell üks lõpuks koju jõudsin, aga sõnu ei tulnud. Uni jõudis ette.
Igatahes teate seda tunnet, kui te olete midagi ära teinud? Midagi suurt ära teinud. Ennast ületanud. Võitnud. Põhimõtteliselt valdas mind eile selline tunne ja siis midagi pisikest veel. See oli see mõnus teadmine, et varsti näen ma neid inimesi veel, et järgmisel korral saame me hoopis paremini kõike teha ja kunagi võib-olla on see mulle kui teine pere. Ja unistused peavadki suured olema, sest siis pingutame nende täideviimisel rohkem.
Ma ei oskagi midagi suurt siia kirjutada, kuna enamik on juba kirja pandud. Vahest on vaja veel kokkuvõtet sellest, mida siis 19.oktoober õieti sisaldas. Niisiis, minu eilsed tegevused alates kella neljast:
1) Läksin Kelli juurde, et aidata tal feta juustu ja jooke vedada
2) Käisime Katriini, Merilini, Leene ja Kelliga vanalinnas asuvas Rimis, et osta näkileiba, söögitikke ja viinamarju. Midagi pidime me selle juustuga ju ette võtma.
3) Kui Katriin ja Kelli olid lipanud koju (esimene oravakommikesele ja kaleidoskoobile järgi, teine pluusi vahetama), müttasime Viru Keskuse Magic Buffet'sse närvitsema ja aega parajaks lööma
4) Pool seitse läksime Kaubamaja toidumaailma topsikesi ostma
5) Poole tunni pärast määrisime juba Teatrilaboris näkileibadele fetat peale
6) Kell 19.50 alustasime üritust, ma olin närvis ja rääkisin viie minuti asemel pool minutit
7) Tegime mänge
8) Pidasime pausi
9) Tegime mänge
10) Näitlesime ja improviseerisime
11) Mängisime
12) Lõpetasime
13) Lõpuks jäime veel mina ja Kelli koristama
14) Mõnus voodi, kell pool kaks öösel

Tegelikult oli hea ja ma ootan juba 9. novembrit. Siis on meil võib-olla padjad ka ning saab luua hubasema õhkkonnaga. Lisaks loodame Liisi Koiksoni muusika abile.
Ahjaa, Heateo fotosessioon oli ka täna. Homme saab juba neid näha ka vist.

PS! Tänaks siis veel ka omakorda kõiki, kes aitasid seda teoks teha ja loodetavasti on meile ka tulevikus teoks: Heateo SA ja Kairi, tänu kellele kõik alguse sai; Marit, meie ülitore ja vahva liitlane; NPNK; Teatrilabor; Mihkel ja VAT Teatri Foorumgrupp; Hellenic; Sõnasepp; meie vahva kalligraaf; Katriini isa, kes leidis meile videokaamera ja kommide/küpsiste/mahlaga varustaja; kõik, kelle ma ära unustanud olen, kuid kes samuti tänu väärivad. Kõige suurem aitäh aga kõigile projektiliikmetele ja osalejatele. Ilma teieta poleks ka "FoorumTe:"-d!

WE DID IT!

Vabandust, mul ei ole just palju öelda, sest Leene ja Kelli( loodetavasti oli see Kelli) on väga palju juba öelnud.
Saan vaid mainida seda, mida keegi teine hetkel veel teha ei saa, NIMELT niii niii hea tunne oli vaadata seda videot ning mõelda, et poole aasta töö vilju nägin ma seal.

Ja mis me siin ikka heietame ja heietame, hakkame parem mõtlema 9. novembri peale!

Endiselt ebareaalne

Te võiksite mulle hetkel ükskõik mida rääkida ja ma lihtsalt noogutaksin. Aga muidugi lause "oli tore" vms peale oleks see palju rohkemat, kui väsimusest tingitud "mmmmhmh". Kindlasti oli mul omamoodi lihtsam seda üritust nautida, teades, et ei pea muretsema, et mängud kõik tingimata meeles oleksid või et etenduses vaja mõni väga raske koht välja mängida. Ja hea, et ma liiga palju ei kartnud - inimesed olid ju supertoredad, asjaga mindi kaasa, paari hetkega oli tunne, justkui oleksin eluaeg nende inimestega seal hullu mänginud. Olen täis laetud ja samas täiesti tühjaks imetud.
Hiline kellaaeg seab mõttetööle oma piirid, sulguvad laud häirivad trükkimst, aga äkki polegi palju sõnu vaja? Kõik läks kõige parema plaani järgi, mida mõelda julgesin ja isegi, et ma ei suuda hetkel mõelda, et kohe-kohe tuleb korraldada ka järgmine üritus, ometi ma tean, et juba paari minuti pärast näen ma sellest magusat und.

esimese ürituse järgne ärevus...

Lily,15, õpilane- minu esimese klubiürituse foorumloo tegelaskuju
Pole veel suutnud kõike läbi mõelda, aga nüüd on natuke juba möödunud. Märkasin, et olengi esmene kes kirjutab sellest. Ürituse lõpust on möödunud praeguseks umbes kolm tundi vist, ma loodan, et ma palju mööda ei pannud, aga igastahes polegi see tähtis. Tähtis on, et nüüd oleme oma esimese verstapostil... Alates sellest ajast kui me alustasime selle projektiga kuni eilseni tundus, et 19 oktoober, meie eimene üritus on veel hästi-hästi kaugel ja nüüd tundub, et juba ta läbi saigi. Liiga ülduistatuna võib öelda, et selle kolme tunni nimel oleme vaeva näinud pool aastat. Kui see oleks nii ka edasipidi, et 3 h võrdub poole aastaga, vot siis tundub, et on ikka imelik küll. Nüüd ma loodan, et meie iga järgmine üritus tuleb üha lihtsamalt. Meil lihtsalt peab tulema!
Kohe kui ma olin koju jõudnud oli veel plaksutamis tunne nii see, et mul oli tahtmine iga asja peale plaksuitada...
Nii kaua olin ühtepidi oodanud seda, et saaks reaalselt foorumteatrit teha, selles osaleda ja esineda ning nüüd see just oligi. Minu jaoks oli see lihtsalt meeliülendav, see on ka üks põhjustes, miks ma praeguseks pole veel magama jäänud, sest mul on endiselt nii palju energiat sellest etendusest sees.
Aga kallid kollegid ja kaas esinejad täna ma ei saanudki näha seda ( nii hilisel tunnil mul küll see keeruline sõna meelde ei tule), mille Mari-Liis meile andis ! Vaadakem siis seda üheskoos pühapäeval.
Natuke harjumatu oli teha seda etendust läbi teha koos publikuga, see tundus õige, aga kogu aeg me ju tegime seda nö iseendale ja pahvatasime naerma(mida seekord ei olendgi liialt märgata...sinna taha pinki... olime tubli).
Hästi lühidalt ka tähtsatest asjadest vahelduseks, sest enamus minu juttu on selline ühesoodne mõtisklus... Inimeste arv oli piisavalt hea, sest üpris suur ring moodustus neist... Ruume ei osakaks mina paremaid tahta, kuigi võiks publikut sealt kõrgelt publiku kohalt alla poole meile lähemale tuua . Prožektoritega olin ma juba harjunud... Mängud olid head valitud esimeseks korraks. Mängude koha pealt tuli vb just see välja, et meil on selline hea meeskonnatöö, kui keegi natuke vussi ajab siis paraneb see olukord kohe ära. Me oleme nii tublid! No nüüd ongi veel viim,ane aeg end kiita, sest ilmselt järgmine samm on see, et tuleb tuua kõik negatiivsed pooled välja, mida peame järgmine kord vältima... Lugu iseenesest oli meil minu jaoks juba piisavalt lihvitud, kuigi ka selle kallal saab veel norida, aga milleks, niisiis tuli välja nii hästi kui sai ja pidi. Vahepeal tekkis tunne... tegelikult kui täpsem olla, siis suheteliselt algusesty lõpuni oli selline tunne ikkagi, et oleksin tahtnud ka seda lugu samas ise lahendada. Aga mind tegelikult üllatasid väga need lahendid( toolid lahku, lily esimesse pinki, peale tundi jutt jne), sest ise ma nende peale niisama kergesti polekski tulnud.

Tagasiside ring oli väga hea, nii mõnus oli kuulata, teades, et praeguseks on see läbi, kuidas meid kiideti ja lubati veel tulla... iseenesest kui palju sellest tõele vastab, aga praeguses super-hüper tujus ma aravn, et need in tulevad ikka kohale ja tuleb veel rohkemgi. Agha tagasisidest rääkides oli olulised veel mitmed punktid, kuidas meid toetas Mihkel, mis andis palju mõtlemist mulle, sest ma olen keskendunud ainult esimesele üritusele ja nüüd... ei teagi täposelt, mis järgmised üritused ette toovad.
Mina mõtlen siin omasoodu, keda me võiksime pärast seda väga hästi õnnestunud üritust tänada, kes on aidanud kaasa, et me oleme siiamaani jõudnud: galligraafe ja plakati kujundajaid, heategu, kommide ja küpsiste andjat, kuninga tänava ruume, hansapank, hellenic, Mihkel ja Vatteateri foorumgrupp, Kirsi ja Teatrilabor, Andrest, kes osales meie esimesel avalikul mängude mängimise päeval, viimaseta me saaksime küll eksisteerida, aga ühel etapil oli ta väga tähtis lüli. Ja loomulikult tormiline aplaus kõigele meile viiele, kes me oleme sellesse kõige rohkem panustanud... aga ma ei saa mainimata jätta ka selle, et meie hulgas väärivad kõige suuremat aplausi veel omakorda Britta ja Katriin, kes on minu silmis olnud veel eeriti tublid... ma ei tea kas te üle üldse siis lõppu viitsite lugeda... Kuna see ongi selline vahekokkuvõtete aeg ja selline väike mõttepaus enne ühe hingetõmbega järgmisesse üritusse sukeldumist, siis on see selline koht, kus mina ütleksin sellise asja, mis mul natuke südamel, et Britta ja katriinte võite mind veel rohkem asjadessepühendada.... ma loodan, et ma ei hakka selle lausejupi ütlemist hiljem kahetsema... ma arvan, et see on koht kus ma peaksin end parandama- ehk siis veelgi rohkem maailma foorumteatre sisse hüppama...
Saate ju aru, et kui mina juba kirjutama hakkan siis mina kirjutangi pikalt niiet kui ma unustan kirjutada siia, siis võite seda mulle mainida ja siis ma kirjutan pika romaani siia, kuigi eks see viimane üritus oli selline kus kõigil on pikki arvamusi, meeleolusid ja mõtteid...Minu viimane tänude osa on selline nagu oscari gaalal, et saime auhinna kätte, meie puhul siis see Orava kommikese tükike ja siis ma tänan siin kõiki, keda veel tänada saab.

Le roi croit que le pois croit sur le toit

Hääldus: lö rua krua kö lö pua krua sür lö tua
Tähendus: kuningas arvab, et hernes kasvab katusel

See selleks, aeg on käes.

Veel viimased hetked hoida külmkapis kuute kilo fetajuustu, joosta ringi vanalinnas kahe kasti kommide-küpsistega ja 8 liitri mahlaga. Veel viimased hetked laadida akusid fotokatele, videokaameratele. Veel viimased võimalused elada sisse rollidesse, veel on võimalik saata kutseid( natuke mõttetu küll juba). Loodame, et kõik laabub, nii nagu me loodame ja unistame! Mina hetkel poole unesegasena igatahes olen valmis selleks, mille nimel me pool aastat rabelenud oleme!

Creativity squared

Mida teha, kui sa tead, et planeeritud plakatid trükikojast ei jõua mitte mingil juhul esmaspäevaks valmis, aga ometi on reklaami nii hädasti vaja? Sellisel juhul võtad sa appi oma kunstnikest sõbrad, lased neil teha nädalavahetusel veidi loometööd A3 paberile ning esmaspäeval teed meistriteosest 20 koopiat.
Täna käisid Katriin ja Merilin koolides. Väidetavalt oli see niivõrd raske ja kurnav, et tekkis suisa nõudlus joogipauside järgi. Siiski jõudsid nad ära käia päris mitmes koolis ja niisama vahvas kohas: Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Humanitaargümnaasium, Tõnismäe Reaalkool, Kanutiaia Noortemaja, Kohvicum. Lisaks viis Kelli täna plakatid Kullosse ja Kristiine noortekeskusesse. Kui jõuab, siis homme jõuame läbi käia ka VHK-st ning mõnest muust koolist, mis lausa karjub meie plakatite järgi.
Tasapisi hakkab kohale jõudma, et see nädal jõuab kõik lõpule. Olgu, mitte päris lõpule, õigemini saab kogu asi hoopis uue alguse, aga mingit lõppu tähistab reede kindlasti. Sest nüüd ei ole see kõigest planeerimine, ettekujutamine, unistamine - sellest saab midagi reaalset. Kohati uskumatu, samas ülim kergendustunne. Nüüd on vaja ainult registreerijaid, registreerijaid, registreerijaid.

(PS! Meil on ruumid. Teatrilabor. Jah, just nimelt see mõnus keldriruum Kaarli puiestee 9)

Nädalavahetus ning kõik muud päevad:D

Laupäeval ja pühapäeval oli meil " ABC" kiirkoolitus VAT teatri foorumgrupiga. Tallinna Ülikooli keeltemajas veetsime oma aja lõbusalt mängides:) Tekkis paar koomilist foorumloo alget, mida kunagi kasutada isegi võib.
Esmaspäeval saime kokku Mihkliga, kes on meie juhendaja VAT- Teatrist. Mängisime oma loo talle ette ja hakkasime siis parandusi tegema. Neid tuli ikka päris päris palju:D
Teisipäeval kohtusime Teatrilabori Kirsiga ning kahe noore aktiivse venelasega, kes meid esimesel üritusel 19. oktoober filmima tulevad:)

Aega jääb aina väheeemaaaks!

Rutiiiiiin

Vahepeal on toimunud jälle palju kokkusaamisi ja proove ning isegi fotosessioon. Nagu ühe koha peal tammuks, koguaeg ainult arutamine toimub. Pool aastat oleme kokku saanud tihedalt ja arutanud ja kirjutanud midagi. Ei ole sellist tunnet, et see kirjutamise osa kahe nädala pärast läbi saab! See lõpp on kohe nii lähedal, et mul tuleb kohe hirm nahka, et varsti on 19. oktoober, meie üleni närvis, ootamas inimesi foorumteatrit tegema. Ma parem ei heieta rohkem selle ümber, et kohe varsti on näha meie arutamiste ja proovide ja kirjutamiste vilju.

Eelmine reede oli Tõnu Tunneliga, muheda EKA tundengiga fotosessioon. Käisime rüüstasime Westholmis üht klassiruumi! Alguses oli raske käima saada end, aga lõpuks laabus kõik väga hästi.

Teisipäeval saime kokku Sõnaseppadega, kes meile plakatid teevad. mina, Leene ja Britta saame rääkida mitmeid seiklusi bussikontrolöridega ja Viimsi vallaga.

Meie liitlane Marit on paaril kokkusaamisel käinud:) Rita liitus meiega, Vitali käis piilumas. Oleme saanud neli vene rahvusest osalejat esimesele üritusele, NPNK uudiskiri läks laiali 60 000 noorele.

Nüüd loetledes asju, mis vahepeal juhtunud on, ei olegi see enam nii rutiine, täitsa põnev lausa:)