esimese ürituse järgne ärevus...

Lily,15, õpilane- minu esimese klubiürituse foorumloo tegelaskuju
Pole veel suutnud kõike läbi mõelda, aga nüüd on natuke juba möödunud. Märkasin, et olengi esmene kes kirjutab sellest. Ürituse lõpust on möödunud praeguseks umbes kolm tundi vist, ma loodan, et ma palju mööda ei pannud, aga igastahes polegi see tähtis. Tähtis on, et nüüd oleme oma esimese verstapostil... Alates sellest ajast kui me alustasime selle projektiga kuni eilseni tundus, et 19 oktoober, meie eimene üritus on veel hästi-hästi kaugel ja nüüd tundub, et juba ta läbi saigi. Liiga ülduistatuna võib öelda, et selle kolme tunni nimel oleme vaeva näinud pool aastat. Kui see oleks nii ka edasipidi, et 3 h võrdub poole aastaga, vot siis tundub, et on ikka imelik küll. Nüüd ma loodan, et meie iga järgmine üritus tuleb üha lihtsamalt. Meil lihtsalt peab tulema!
Kohe kui ma olin koju jõudnud oli veel plaksutamis tunne nii see, et mul oli tahtmine iga asja peale plaksuitada...
Nii kaua olin ühtepidi oodanud seda, et saaks reaalselt foorumteatrit teha, selles osaleda ja esineda ning nüüd see just oligi. Minu jaoks oli see lihtsalt meeliülendav, see on ka üks põhjustes, miks ma praeguseks pole veel magama jäänud, sest mul on endiselt nii palju energiat sellest etendusest sees.
Aga kallid kollegid ja kaas esinejad täna ma ei saanudki näha seda ( nii hilisel tunnil mul küll see keeruline sõna meelde ei tule), mille Mari-Liis meile andis ! Vaadakem siis seda üheskoos pühapäeval.
Natuke harjumatu oli teha seda etendust läbi teha koos publikuga, see tundus õige, aga kogu aeg me ju tegime seda nö iseendale ja pahvatasime naerma(mida seekord ei olendgi liialt märgata...sinna taha pinki... olime tubli).
Hästi lühidalt ka tähtsatest asjadest vahelduseks, sest enamus minu juttu on selline ühesoodne mõtisklus... Inimeste arv oli piisavalt hea, sest üpris suur ring moodustus neist... Ruume ei osakaks mina paremaid tahta, kuigi võiks publikut sealt kõrgelt publiku kohalt alla poole meile lähemale tuua . Prožektoritega olin ma juba harjunud... Mängud olid head valitud esimeseks korraks. Mängude koha pealt tuli vb just see välja, et meil on selline hea meeskonnatöö, kui keegi natuke vussi ajab siis paraneb see olukord kohe ära. Me oleme nii tublid! No nüüd ongi veel viim,ane aeg end kiita, sest ilmselt järgmine samm on see, et tuleb tuua kõik negatiivsed pooled välja, mida peame järgmine kord vältima... Lugu iseenesest oli meil minu jaoks juba piisavalt lihvitud, kuigi ka selle kallal saab veel norida, aga milleks, niisiis tuli välja nii hästi kui sai ja pidi. Vahepeal tekkis tunne... tegelikult kui täpsem olla, siis suheteliselt algusesty lõpuni oli selline tunne ikkagi, et oleksin tahtnud ka seda lugu samas ise lahendada. Aga mind tegelikult üllatasid väga need lahendid( toolid lahku, lily esimesse pinki, peale tundi jutt jne), sest ise ma nende peale niisama kergesti polekski tulnud.

Tagasiside ring oli väga hea, nii mõnus oli kuulata, teades, et praeguseks on see läbi, kuidas meid kiideti ja lubati veel tulla... iseenesest kui palju sellest tõele vastab, aga praeguses super-hüper tujus ma aravn, et need in tulevad ikka kohale ja tuleb veel rohkemgi. Agha tagasisidest rääkides oli olulised veel mitmed punktid, kuidas meid toetas Mihkel, mis andis palju mõtlemist mulle, sest ma olen keskendunud ainult esimesele üritusele ja nüüd... ei teagi täposelt, mis järgmised üritused ette toovad.
Mina mõtlen siin omasoodu, keda me võiksime pärast seda väga hästi õnnestunud üritust tänada, kes on aidanud kaasa, et me oleme siiamaani jõudnud: galligraafe ja plakati kujundajaid, heategu, kommide ja küpsiste andjat, kuninga tänava ruume, hansapank, hellenic, Mihkel ja Vatteateri foorumgrupp, Kirsi ja Teatrilabor, Andrest, kes osales meie esimesel avalikul mängude mängimise päeval, viimaseta me saaksime küll eksisteerida, aga ühel etapil oli ta väga tähtis lüli. Ja loomulikult tormiline aplaus kõigele meile viiele, kes me oleme sellesse kõige rohkem panustanud... aga ma ei saa mainimata jätta ka selle, et meie hulgas väärivad kõige suuremat aplausi veel omakorda Britta ja Katriin, kes on minu silmis olnud veel eeriti tublid... ma ei tea kas te üle üldse siis lõppu viitsite lugeda... Kuna see ongi selline vahekokkuvõtete aeg ja selline väike mõttepaus enne ühe hingetõmbega järgmisesse üritusse sukeldumist, siis on see selline koht, kus mina ütleksin sellise asja, mis mul natuke südamel, et Britta ja katriinte võite mind veel rohkem asjadessepühendada.... ma loodan, et ma ei hakka selle lausejupi ütlemist hiljem kahetsema... ma arvan, et see on koht kus ma peaksin end parandama- ehk siis veelgi rohkem maailma foorumteatre sisse hüppama...
Saate ju aru, et kui mina juba kirjutama hakkan siis mina kirjutangi pikalt niiet kui ma unustan kirjutada siia, siis võite seda mulle mainida ja siis ma kirjutan pika romaani siia, kuigi eks see viimane üritus oli selline kus kõigil on pikki arvamusi, meeleolusid ja mõtteid...Minu viimane tänude osa on selline nagu oscari gaalal, et saime auhinna kätte, meie puhul siis see Orava kommikese tükike ja siis ma tänan siin kõiki, keda veel tänada saab.