Julge olla julge

Märkamatult on kätte jõudnud juba kuueteistkümnes detsember ja vahepealseid sündmusi pole keegi kajastanud meie blogis.

Me käisime neljapäeval esinemas konverensil Side ON side. Üritusel räägiti tolerantsuse kasvatamisest, ning oma etendusega sobisime sinna. Meid võeti vastu väga hästi, publik läks kiiresti käima. Aega anti meile vähe, pidime 45 minutiga korda saatma selle, milleks oleks vaja vähemalt 1,5 tundi, kui mitte rohkemat.

Võin kõigi nimel öelda, et projekti kirjutades ei mõelnud keegi selle peale, et meid ka kuskile esinema kutsutakse. Arvasime, et asi piirdubki sellega, et me teeme vaikselt oma üritusi ja tunneme sellest rõõmu. Nüüdseks oleme käinud näitlemas/rääkimas kahel konverensil ning lähinädalatel esineme kahes kohas veel. Meeldiv üllatus, kas pole?



Reedel oli ka meil neljas üritus, jõulueri nimelt. Seekord ei teinud meie etendust, vaid lasime rohkem teisel tegutseda. Kõik said oma improvisatsioonivõime ja näitlemisoskuse tööle panna etüüde tehes. Ka kõige vaiksemad hiirekesed muutusid julgeteks lõvideks:D Käisime Teatrilaborist väljas häid soove ütlemas võõrastele jalakäijatele. See oli üks põnev kogemus nii mõnelegi.
Loooomulikult ei saa mainimata jätta suuuri toiduvirnu. Meil on ju uus toitlustaja, Soja, kes nii lahkelt andis meile tofupalle ja kohupiima ja jogurtit. Loomulikult küpsetasime me ka ise kaneelikukleid ja kaerakäkke ja marjakooki. Meie armsad klubiliikmed tõid kringlit ja küpsiseid ja iseküpsetatud muffineid.

Üritus oli taaskord meeletult lõbus, kuid ma oleks hoopis rohkem rõõmu tundnud, kui mul poleks 38,5 palavik olnud:D

Hea ja parem ja parim

Kuskil pool nädalat on kolmandast üritusest möödas ja nüüd leidsin ma, et hehei, õige hetk on midagi sellest ka kirjutada! Ahuahuahua, hea on.
Igatahes on siis nii, et noh, vaadake, et tegelikult.. MULLE MEELDIB. Mulle meeldib see, et kõik inimesed on nii vahvad. Mulle meeldib, et kõik teevad nii hoogsalt kaasa. Mulle meeldib, et ma saan ennast nii vabalt tunda. Mulle meeldib, et kui ma kell kaksteist öösel lõpuks koju jõuan, on mul süda ikka veel soojust ja rõõmu täis. Poleks uskunudki, et see kõik nii mõnusaks kujuneb. Seda teed alustades oli mul lõpptulemusest sootuks teine kujutelm ja tegelikkus on totaalselt erinev ning veelgi parem algsest kujutluspildist. Ahuahuahua, hea on.
Reedel oli vähem inimesi kui kahel esimesel üritusel, aga see ei teinud toda õhtut vähem nauditavamaks. Reede hommikul polnud mul erinevalt varasematest kordadest mingit kartust ega hirmutunnet sees, ma teadsin, et kõik läheb kuidagi hästi. Olgugi et ma ei mäletanud enam mänge, mu roll oli mööda külgi alla jooksnud ja ära jooksnud ehk ma ei olnud kohe üldse arrogantse tibi osas sees (okei, natuke ikka olin ka), siis vähemalt ma ei kartnud. Ja tark oli, sest ürituse ajal polnud mitte mingisugust vahet, kas täpne järjekord oli meeles või mitte. Ahuahuahua, hea on.

Ja siis seda ka, et me käisime Katriiniga Hea Kodaniku konverentsil rääkimas "FoorumTe:"-st intergratsiooni töötoas ja äärmiselt põnev oli. Täiskasvanute arutelu on midagi sootuks teistsugust ja energy boost-i sai tohutult. Ning laupäeval oli Tallinna Ülikoolis SINA teise lennu avaüritus, kus ma sain, mandariin käes, natuke napakat juttu kõigi ees rääkida. Naljakas, et me alustasime seda kõigest pool aastat tagasi, aeg on nii kiiresti läinud. Ja nüüd tulevad juba teised peale! Nii veider.

Ja pilte ka 23. novembrist

Kas see paneb hästi tundma või JAA?

Kadri. says:
et jah, igati tublid olete:) ja nagu, mul niiiiii hea meel, et seal käin, nagu, ikka sajaga noh :D

Natuke pildimaterjali

Vabadan kvaliteedi pärast, tõesti ei tahtnud nii halbu pilte:(

We did it again!

Mina pean esimesena mainima, et poleks uskunud, et üks asi nii kiiresti rutiiniks võib muutuda. Ma saan öelda, et need üritused on juba mingit moodi rutiin, sest ma polnud enam nii närvis ja ärevil ma võtsin asja vabamalt. Õhtul koju minnes ei põksunud süda enam nii tugevalt, kui 19. oktoobril.
Hommikul ärgates ma ei mäletanudki enam, et üritus toimus. Ei, päris nii öelda ei saa, lihtsalt see ei hüpanud mulle esimese asjana pähe, et me saime taaskord hakkama.
Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et me millegi nii suurega hakkama oleme saanud.
Kui keegi oleks mulle ennustanud aasta tagasi, et mina olen mingi sotsiaalne ettevõtja, et minu abiga korraldatud üritusele tuleb kokku 31( just nimelt Merilin, 31 koos meiega) inimest ning et neil ja meil võiks olla nii lõbus mängides ja foorumlugu lahendades.
Ma olen õnnelik, et just see projekt tõi mind lähemale oma endistele klassivendadele.
Ma olen õnnelik, et just see projekt tõi mu ellu palju uusi tuttavaid.
Ma olen õnnelik, et just see projekt on teinud mind julgemaks ning enesekindlamaks.
Ma olen õnnelik, et just see projekt on mu nädalaid sisustanud juba mitmeid kuid!

Aitäh kõigile, tänu kellele see kõik teoks on saanud!
Erilised tänud MIHKLILE!

Veel pean siia lisama Kadri öeldud lause, mis kõlas täpselt nii:

Kadri. says:
loen teie blogi, nii sweet, et te ise ka nii rahul olete, seda on hea lugeda :)

Nii uskumatu kui see ka pole, oleme saanud hakkama juba teise ürituse korraldamisega. Millegi pärast valitseb blogis aga tühjus.. täidan selle tühimiku, kuna üritus oli igati tore ning väärib üles märkimist. Kohal oli seekord veelgi rohkem inimesi, lausa kolmkümmend koos meiega. Tore oli näha, et oli palju esimesel ürituse osalenuid ning ka uusi huvilisi. Nagu alati sai palju nalja ning etendus, mille pärast ma päris palju närvis olin, kujunes vägagi lõbusaks. See andis juurde enesekindlust tulevasteks kordadeks. Algsest ajakavast läks üritus küll kõvasti üle, kuid kel vaja sai, sai varem lahkuda. Lõppkokkuvõttes jäin ma rahule ning ootan juba põenvusega järgmist üritust.

Sawa dee-ka

Tõlge:Tere ( ainult juhul, kui sa oled tüdruk, poiste puhul kehtib teine tervitus)

Meid on tabanud head ning kiired ajad. Eile ilmus meist artikkel EPL-is, tänu millele tundis huvi meie vastu ka TV3. Mis sellest välja tuleb on näha nädala jooksul.

Ukse taga on kohe meie järgmine üritus, mida ma juba ootan. Tahan näha neid toredaid inimesi ning samas ka meie uut etendust etendada. Just nimelt, suutsime lõpuks mõelda välja rahuldava loo! Pühapäeval kohtusime Mihkliga ning üritasime midagi mõistlikku kokku panna. Kahjuks viibib Mihkel kuni neljapäevani väljamaal, seega ei saa temaga proove teha. See eest saime viiekesi täna kokku ning proovisime igasugu variante läbi, kes mis rolli paremini sobiks. Minu meelest leidsime hea lahenduse:)

Vahepealseid uudiseid nii palju, et teisipäevase Kuninga tänava keldrikorruse prooviga pidime hüvasti jätma, sest väidetavalt hakkasime külastajaid segama. Niisiis on veel lahtine, kus me oma proove teisipäeviti pidama hakkame, kuid see probleem on lahendatav.

Aga mis siin ikka, asju on vahepeal palju juhtunud, et kõik ei meenugi kohe:(

Pildipadi

Kuna blogis pole ammu pildimaterjali olnud, parandan seda viga. Nimelt tegin täna Photoshopis kaks nö kollaaži meist, kasutades laupäevaseid SINA portreepilte. Piltide eest tänu Tõnu Tunnelile.
Siin nad on:


Hiigelsuure padjaga mööda linna käia on ka tore ja töötame uue loo kallal.

Mõeldes tulevikku

Täna oli meil Vanalinnas Hella Hundi vastas väike istumine, kus olime meie: Britta, Merka,Leene.
Seal tegime palju kasulikku. Esiteks kirjutasime 9. novembri plaani, mida teha üldjoontes. Mõtlesime teemadele, mida võiks teha. Mõtlesime sellele, kes me oleme, mida tahame ja kuidas teeme. Mõtlesime oma tugevustele, nõrkustele, ohtudele ja võimalustele ehk siis lühidalt öeldes SWOT.
Kui me olime ära söönud Britta ema tehtud imemaitsvad peedi- feta pirukad, need olid nii head :) enne mõtlesin, mida teha oma fetast, aga ma sain sellega omale vastuse...ja lõdisesime juba külmast läksime me edasi. Ja vahepeal rääkisin vene pensionäridega nende probleemidest, mõeldes sellele, mis võiks olla meie järgmine teema. Ja nemad polnud ainsad, kelle käest ma teemasid küsisin.Ma arvan, et rääkisin umbes 10 inimesega kokku, mis on nede jaoks probleemiks ja mis on asjad, mis võiksid teisiti olla. Ma arvan, et panen selle orkutisse teemaks ehk siis saab sinna juurde ka lisada, kui mõtteid tekib.
Ma täna ie kirjutagi nii pikalt kui eelmine kord, sest see tuli nii pikk,et mina ei viitsiks seda enam lugeda...
Kui ma sinna läksin olin veidike segaduses, aga praegu on juba palju asju selginenud. Siht on uuesti selgelt silme ees.

Hetke vaid..

Esimesest üritusest on mõõdunud tervelt 24 tundi, praegugi tundub see kõik nii ebareaalne. See oleks nagu alles eile kui projektiga alustasime ning esimene üritus tundus veel kaugel, kaugel. Veider asi selle ajaga, aga igatahes Britta kurja kuulutavatest ennustustest hoolimata, läks esimene üritus üllatavalt hästi. Eriti hea meel oli mul kõigi toredate inimeste üle, kes kohale tulid ning oma positiivse suhtumisega meile palju enesekindlust juurde andsid. Loodetavasti näeb neid juba järgmine kord, mis ei ole üldse kaugel, kõigest 2,5 nädala pärast! Esimeselt ürituselt sai palju kogemusi juurde, et järgmine kord veelgi parem oleks. Siin kohal tahaks tänada ka kõiki, kes meie projektile toeks on olnud ning ilma kelleta me ei oleks jõudnud nii kaugele.

No teeme siis äkki...mmm...plaksumängu?

Oleksin juba eile (täna) öösel pidanud kirjutama, otsemaid siis, kui ma öösel kell üks lõpuks koju jõudsin, aga sõnu ei tulnud. Uni jõudis ette.
Igatahes teate seda tunnet, kui te olete midagi ära teinud? Midagi suurt ära teinud. Ennast ületanud. Võitnud. Põhimõtteliselt valdas mind eile selline tunne ja siis midagi pisikest veel. See oli see mõnus teadmine, et varsti näen ma neid inimesi veel, et järgmisel korral saame me hoopis paremini kõike teha ja kunagi võib-olla on see mulle kui teine pere. Ja unistused peavadki suured olema, sest siis pingutame nende täideviimisel rohkem.
Ma ei oskagi midagi suurt siia kirjutada, kuna enamik on juba kirja pandud. Vahest on vaja veel kokkuvõtet sellest, mida siis 19.oktoober õieti sisaldas. Niisiis, minu eilsed tegevused alates kella neljast:
1) Läksin Kelli juurde, et aidata tal feta juustu ja jooke vedada
2) Käisime Katriini, Merilini, Leene ja Kelliga vanalinnas asuvas Rimis, et osta näkileiba, söögitikke ja viinamarju. Midagi pidime me selle juustuga ju ette võtma.
3) Kui Katriin ja Kelli olid lipanud koju (esimene oravakommikesele ja kaleidoskoobile järgi, teine pluusi vahetama), müttasime Viru Keskuse Magic Buffet'sse närvitsema ja aega parajaks lööma
4) Pool seitse läksime Kaubamaja toidumaailma topsikesi ostma
5) Poole tunni pärast määrisime juba Teatrilaboris näkileibadele fetat peale
6) Kell 19.50 alustasime üritust, ma olin närvis ja rääkisin viie minuti asemel pool minutit
7) Tegime mänge
8) Pidasime pausi
9) Tegime mänge
10) Näitlesime ja improviseerisime
11) Mängisime
12) Lõpetasime
13) Lõpuks jäime veel mina ja Kelli koristama
14) Mõnus voodi, kell pool kaks öösel

Tegelikult oli hea ja ma ootan juba 9. novembrit. Siis on meil võib-olla padjad ka ning saab luua hubasema õhkkonnaga. Lisaks loodame Liisi Koiksoni muusika abile.
Ahjaa, Heateo fotosessioon oli ka täna. Homme saab juba neid näha ka vist.

PS! Tänaks siis veel ka omakorda kõiki, kes aitasid seda teoks teha ja loodetavasti on meile ka tulevikus teoks: Heateo SA ja Kairi, tänu kellele kõik alguse sai; Marit, meie ülitore ja vahva liitlane; NPNK; Teatrilabor; Mihkel ja VAT Teatri Foorumgrupp; Hellenic; Sõnasepp; meie vahva kalligraaf; Katriini isa, kes leidis meile videokaamera ja kommide/küpsiste/mahlaga varustaja; kõik, kelle ma ära unustanud olen, kuid kes samuti tänu väärivad. Kõige suurem aitäh aga kõigile projektiliikmetele ja osalejatele. Ilma teieta poleks ka "FoorumTe:"-d!

WE DID IT!

Vabandust, mul ei ole just palju öelda, sest Leene ja Kelli( loodetavasti oli see Kelli) on väga palju juba öelnud.
Saan vaid mainida seda, mida keegi teine hetkel veel teha ei saa, NIMELT niii niii hea tunne oli vaadata seda videot ning mõelda, et poole aasta töö vilju nägin ma seal.

Ja mis me siin ikka heietame ja heietame, hakkame parem mõtlema 9. novembri peale!

Endiselt ebareaalne

Te võiksite mulle hetkel ükskõik mida rääkida ja ma lihtsalt noogutaksin. Aga muidugi lause "oli tore" vms peale oleks see palju rohkemat, kui väsimusest tingitud "mmmmhmh". Kindlasti oli mul omamoodi lihtsam seda üritust nautida, teades, et ei pea muretsema, et mängud kõik tingimata meeles oleksid või et etenduses vaja mõni väga raske koht välja mängida. Ja hea, et ma liiga palju ei kartnud - inimesed olid ju supertoredad, asjaga mindi kaasa, paari hetkega oli tunne, justkui oleksin eluaeg nende inimestega seal hullu mänginud. Olen täis laetud ja samas täiesti tühjaks imetud.
Hiline kellaaeg seab mõttetööle oma piirid, sulguvad laud häirivad trükkimst, aga äkki polegi palju sõnu vaja? Kõik läks kõige parema plaani järgi, mida mõelda julgesin ja isegi, et ma ei suuda hetkel mõelda, et kohe-kohe tuleb korraldada ka järgmine üritus, ometi ma tean, et juba paari minuti pärast näen ma sellest magusat und.

esimese ürituse järgne ärevus...

Lily,15, õpilane- minu esimese klubiürituse foorumloo tegelaskuju
Pole veel suutnud kõike läbi mõelda, aga nüüd on natuke juba möödunud. Märkasin, et olengi esmene kes kirjutab sellest. Ürituse lõpust on möödunud praeguseks umbes kolm tundi vist, ma loodan, et ma palju mööda ei pannud, aga igastahes polegi see tähtis. Tähtis on, et nüüd oleme oma esimese verstapostil... Alates sellest ajast kui me alustasime selle projektiga kuni eilseni tundus, et 19 oktoober, meie eimene üritus on veel hästi-hästi kaugel ja nüüd tundub, et juba ta läbi saigi. Liiga ülduistatuna võib öelda, et selle kolme tunni nimel oleme vaeva näinud pool aastat. Kui see oleks nii ka edasipidi, et 3 h võrdub poole aastaga, vot siis tundub, et on ikka imelik küll. Nüüd ma loodan, et meie iga järgmine üritus tuleb üha lihtsamalt. Meil lihtsalt peab tulema!
Kohe kui ma olin koju jõudnud oli veel plaksutamis tunne nii see, et mul oli tahtmine iga asja peale plaksuitada...
Nii kaua olin ühtepidi oodanud seda, et saaks reaalselt foorumteatrit teha, selles osaleda ja esineda ning nüüd see just oligi. Minu jaoks oli see lihtsalt meeliülendav, see on ka üks põhjustes, miks ma praeguseks pole veel magama jäänud, sest mul on endiselt nii palju energiat sellest etendusest sees.
Aga kallid kollegid ja kaas esinejad täna ma ei saanudki näha seda ( nii hilisel tunnil mul küll see keeruline sõna meelde ei tule), mille Mari-Liis meile andis ! Vaadakem siis seda üheskoos pühapäeval.
Natuke harjumatu oli teha seda etendust läbi teha koos publikuga, see tundus õige, aga kogu aeg me ju tegime seda nö iseendale ja pahvatasime naerma(mida seekord ei olendgi liialt märgata...sinna taha pinki... olime tubli).
Hästi lühidalt ka tähtsatest asjadest vahelduseks, sest enamus minu juttu on selline ühesoodne mõtisklus... Inimeste arv oli piisavalt hea, sest üpris suur ring moodustus neist... Ruume ei osakaks mina paremaid tahta, kuigi võiks publikut sealt kõrgelt publiku kohalt alla poole meile lähemale tuua . Prožektoritega olin ma juba harjunud... Mängud olid head valitud esimeseks korraks. Mängude koha pealt tuli vb just see välja, et meil on selline hea meeskonnatöö, kui keegi natuke vussi ajab siis paraneb see olukord kohe ära. Me oleme nii tublid! No nüüd ongi veel viim,ane aeg end kiita, sest ilmselt järgmine samm on see, et tuleb tuua kõik negatiivsed pooled välja, mida peame järgmine kord vältima... Lugu iseenesest oli meil minu jaoks juba piisavalt lihvitud, kuigi ka selle kallal saab veel norida, aga milleks, niisiis tuli välja nii hästi kui sai ja pidi. Vahepeal tekkis tunne... tegelikult kui täpsem olla, siis suheteliselt algusesty lõpuni oli selline tunne ikkagi, et oleksin tahtnud ka seda lugu samas ise lahendada. Aga mind tegelikult üllatasid väga need lahendid( toolid lahku, lily esimesse pinki, peale tundi jutt jne), sest ise ma nende peale niisama kergesti polekski tulnud.

Tagasiside ring oli väga hea, nii mõnus oli kuulata, teades, et praeguseks on see läbi, kuidas meid kiideti ja lubati veel tulla... iseenesest kui palju sellest tõele vastab, aga praeguses super-hüper tujus ma aravn, et need in tulevad ikka kohale ja tuleb veel rohkemgi. Agha tagasisidest rääkides oli olulised veel mitmed punktid, kuidas meid toetas Mihkel, mis andis palju mõtlemist mulle, sest ma olen keskendunud ainult esimesele üritusele ja nüüd... ei teagi täposelt, mis järgmised üritused ette toovad.
Mina mõtlen siin omasoodu, keda me võiksime pärast seda väga hästi õnnestunud üritust tänada, kes on aidanud kaasa, et me oleme siiamaani jõudnud: galligraafe ja plakati kujundajaid, heategu, kommide ja küpsiste andjat, kuninga tänava ruume, hansapank, hellenic, Mihkel ja Vatteateri foorumgrupp, Kirsi ja Teatrilabor, Andrest, kes osales meie esimesel avalikul mängude mängimise päeval, viimaseta me saaksime küll eksisteerida, aga ühel etapil oli ta väga tähtis lüli. Ja loomulikult tormiline aplaus kõigele meile viiele, kes me oleme sellesse kõige rohkem panustanud... aga ma ei saa mainimata jätta ka selle, et meie hulgas väärivad kõige suuremat aplausi veel omakorda Britta ja Katriin, kes on minu silmis olnud veel eeriti tublid... ma ei tea kas te üle üldse siis lõppu viitsite lugeda... Kuna see ongi selline vahekokkuvõtete aeg ja selline väike mõttepaus enne ühe hingetõmbega järgmisesse üritusse sukeldumist, siis on see selline koht, kus mina ütleksin sellise asja, mis mul natuke südamel, et Britta ja katriinte võite mind veel rohkem asjadessepühendada.... ma loodan, et ma ei hakka selle lausejupi ütlemist hiljem kahetsema... ma arvan, et see on koht kus ma peaksin end parandama- ehk siis veelgi rohkem maailma foorumteatre sisse hüppama...
Saate ju aru, et kui mina juba kirjutama hakkan siis mina kirjutangi pikalt niiet kui ma unustan kirjutada siia, siis võite seda mulle mainida ja siis ma kirjutan pika romaani siia, kuigi eks see viimane üritus oli selline kus kõigil on pikki arvamusi, meeleolusid ja mõtteid...Minu viimane tänude osa on selline nagu oscari gaalal, et saime auhinna kätte, meie puhul siis see Orava kommikese tükike ja siis ma tänan siin kõiki, keda veel tänada saab.

Le roi croit que le pois croit sur le toit

Hääldus: lö rua krua kö lö pua krua sür lö tua
Tähendus: kuningas arvab, et hernes kasvab katusel

See selleks, aeg on käes.

Veel viimased hetked hoida külmkapis kuute kilo fetajuustu, joosta ringi vanalinnas kahe kasti kommide-küpsistega ja 8 liitri mahlaga. Veel viimased hetked laadida akusid fotokatele, videokaameratele. Veel viimased võimalused elada sisse rollidesse, veel on võimalik saata kutseid( natuke mõttetu küll juba). Loodame, et kõik laabub, nii nagu me loodame ja unistame! Mina hetkel poole unesegasena igatahes olen valmis selleks, mille nimel me pool aastat rabelenud oleme!

Creativity squared

Mida teha, kui sa tead, et planeeritud plakatid trükikojast ei jõua mitte mingil juhul esmaspäevaks valmis, aga ometi on reklaami nii hädasti vaja? Sellisel juhul võtad sa appi oma kunstnikest sõbrad, lased neil teha nädalavahetusel veidi loometööd A3 paberile ning esmaspäeval teed meistriteosest 20 koopiat.
Täna käisid Katriin ja Merilin koolides. Väidetavalt oli see niivõrd raske ja kurnav, et tekkis suisa nõudlus joogipauside järgi. Siiski jõudsid nad ära käia päris mitmes koolis ja niisama vahvas kohas: Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna Reaalkool, Tallinna Humanitaargümnaasium, Tõnismäe Reaalkool, Kanutiaia Noortemaja, Kohvicum. Lisaks viis Kelli täna plakatid Kullosse ja Kristiine noortekeskusesse. Kui jõuab, siis homme jõuame läbi käia ka VHK-st ning mõnest muust koolist, mis lausa karjub meie plakatite järgi.
Tasapisi hakkab kohale jõudma, et see nädal jõuab kõik lõpule. Olgu, mitte päris lõpule, õigemini saab kogu asi hoopis uue alguse, aga mingit lõppu tähistab reede kindlasti. Sest nüüd ei ole see kõigest planeerimine, ettekujutamine, unistamine - sellest saab midagi reaalset. Kohati uskumatu, samas ülim kergendustunne. Nüüd on vaja ainult registreerijaid, registreerijaid, registreerijaid.

(PS! Meil on ruumid. Teatrilabor. Jah, just nimelt see mõnus keldriruum Kaarli puiestee 9)

Nädalavahetus ning kõik muud päevad:D

Laupäeval ja pühapäeval oli meil " ABC" kiirkoolitus VAT teatri foorumgrupiga. Tallinna Ülikooli keeltemajas veetsime oma aja lõbusalt mängides:) Tekkis paar koomilist foorumloo alget, mida kunagi kasutada isegi võib.
Esmaspäeval saime kokku Mihkliga, kes on meie juhendaja VAT- Teatrist. Mängisime oma loo talle ette ja hakkasime siis parandusi tegema. Neid tuli ikka päris päris palju:D
Teisipäeval kohtusime Teatrilabori Kirsiga ning kahe noore aktiivse venelasega, kes meid esimesel üritusel 19. oktoober filmima tulevad:)

Aega jääb aina väheeemaaaks!

Rutiiiiiin

Vahepeal on toimunud jälle palju kokkusaamisi ja proove ning isegi fotosessioon. Nagu ühe koha peal tammuks, koguaeg ainult arutamine toimub. Pool aastat oleme kokku saanud tihedalt ja arutanud ja kirjutanud midagi. Ei ole sellist tunnet, et see kirjutamise osa kahe nädala pärast läbi saab! See lõpp on kohe nii lähedal, et mul tuleb kohe hirm nahka, et varsti on 19. oktoober, meie üleni närvis, ootamas inimesi foorumteatrit tegema. Ma parem ei heieta rohkem selle ümber, et kohe varsti on näha meie arutamiste ja proovide ja kirjutamiste vilju.

Eelmine reede oli Tõnu Tunneliga, muheda EKA tundengiga fotosessioon. Käisime rüüstasime Westholmis üht klassiruumi! Alguses oli raske käima saada end, aga lõpuks laabus kõik väga hästi.

Teisipäeval saime kokku Sõnaseppadega, kes meile plakatid teevad. mina, Leene ja Britta saame rääkida mitmeid seiklusi bussikontrolöridega ja Viimsi vallaga.

Meie liitlane Marit on paaril kokkusaamisel käinud:) Rita liitus meiega, Vitali käis piilumas. Oleme saanud neli vene rahvusest osalejat esimesele üritusele, NPNK uudiskiri läks laiali 60 000 noorele.

Nüüd loetledes asju, mis vahepeal juhtunud on, ei olegi see enam nii rutiine, täitsa põnev lausa:)

Liikumine siiski toimub!

Pole siia ammu kirjutanud, mis aga ei tähenda, et me oleks püsinud tegevuseta. Ei, viimasel ajal oleme me hoopis hakanud pühendama rohkem aega sisu loomisega ehk kord nädalas proove teinud. Siiamaani oleme saanud kokku kaks korda ning meie esimene lugu on juba päris valmis. Kõige huvitavam on see, et see põhineb tõestisündinud, elust enesest võetud looga. Mis see täpselt on, saab teada 19. oktoobril, seni aga hoiame saladuskatet. Proovides mängime ka igat laadi mänge ja nii. Ettevalmistus käib. Praegu on olemas ka üks küllaltki hea kandidaat ruumide osas: Kullo Lastegalerii vanalinnas Kuninga tänaval. Seal toimuvad ka meie proovid. Õhkkond on seal mõnus, hubane tunne tungib kohe sisenedes peale ja üldse on hea. Muidugi pole see veel kindel, kuna meil on teisigi kandidaate. Üldiselt läheb hästi. Eile liitus meiega ka meie rühma uus liige Rita, mis on järjekordne mõnus uudis.
Järgmiseks prooviks üritame leida gruppi juurde ka ühe poisi. Soolisest võrdsusest on asi siiski kaugel, aga natuke ühtlustada võiks siiski. Pealegi on meil vaja peaosatäitjat.

Tänaseks kõik. Ei oska midagi kirjutada.

Mihkliga kohtumine

Täna saime Mihkliga kokku. Ruumiga oli küll natuke probleeme, aga täna Kairi suurepärasele ideele, oli meie kohtumise paigaks Noortekohvik. Alguses ei saanud me küll sisse, kuna ametlik avamiseni oli tund aega, kuid see probleemgi oli ületatav.
Mina olin Mihkliga varem kohtunud, kuid Merka ja Britta said ka meie toreda juhendajaga tuttavaks ning oli ka juba aeg. Mihkel jagas meiega oma tarkusi. Minu jaoks olid kõige põnevamad jutud foorumteatri alugusest. Meeldejääv oli ka selline omapärane mäng, millele mina loomuliklt alguses pihta ei saanud, võib-olla selle pärast, et meid oli liiga vähe, aga lõpuks oli kõik selge. Ma tahtsin just sellist koosoleku-laua taga istumiuse mängu ja selle ma ka sain Mihkli kuldvaramust. Kui tee ja kohv oli joodud meil, siis puhusime veidi veel juttu, kuigi osalt oli see selline küsimus-vastus vormis, aga sellegi poolest, üpriski sisukas ja kasulik koosviibimine. Oluline oli veel seegi, et Mihkel rääkis veel kord üle, kuidas saadakse foorumteatri lugusid ning see andis innustust kohe tegutsema hakata. Mihkel läks siis oma teed ning meie kolmekesi seadsimegi sammud raamatupoodi, et lehtedes kirjutatuga ning lootsime leida ainest foorumteatri jaoks. Otsesid ideid kohe ei sadanud, kuid järgmine nädal saame kokku nii, et kõigil oleks oma mõttted, mida teha olemas. See olekski sobiv lõpp praeguseks. Mina lähen nüüd meie suurepärast mängude raamatut sirvima.

Tõotab tulla asjalik nädal...

Niisiis mina loodan, et saan järgmine nädal hakkama osade kokkusaamistega, mis meil on vajalikud. Noh kui mitte jäörgmisel kõik, siis ülejärgmisega vähemasti. Nendeks kohtadeks on meie tublide toetajate: Hellenic ja Sõnasepp. Toitlustajast on siin juba räägitud, aga tõepoolest on meil ka tasuta olemas 100 postrit, meeletud tänusõnad Tiiu ja Juhani Pesule!
Ruumide koha pealt nii palju, et ma loodan järgmiseks reedeks leida meile koha näiteks Kanutisse. Ruume pean ma ka vist järgmine nädal minema vaatama- Adamson Eriku muuseumi ja mihkli gildi, kes kaasa saab millagi tulla, on igati oodatud! ja lisaks veel teatrid ja Tallinna ülikool
Ma ei tea kas seda on juba mainitud, aga meil on kohuleht üleval! Jepii ! Ja logo meeldib mulle üle kõige, nii ilusat poleks ma ette kujutanudki.
Sel, lõppeval nädalal saime Merka juures kokku, tähistamaks suve lõppu, kui just tähistama on õige sõna...Suurepärane oli see aeg. Kui me just foorumteatrit ei teinud seal, liigutasime ennest piisavalt, terves kehas terva vaim nagu öeldakse, niiet ma leian, et selleski lõbusas koosviibimises oli hulganisti kasulikkust.

Tegus nädal

Me oleme sellel nädalal lausa kolm korda kokku saanud. Esiteks oli teisipäeval Heateo koolitus kommunikatsioonist, kus saime teada, et enesekindlus ja esinemisjulgus meil veel puuduvad, kolmapäeval pidasime pakilist koosolekut, kus arutasime just sedasama vajakajääki meie oskustes, ning täna kohtusime taas, et jõuda veel segastes asjades selgusele.

Üldiselt on seis hetkel selline, et võib natuke rahulikumalt hingata. Muidugi on veel palju teha, aga kiirem periood on loodetavasti möödas. Ruumide osas on kirjad saadetud ning Leene on ka enamikke kohtadesse helistanud, plakatitesponsor on leitud, foorumteatri paigutusest oma prioriteetide nimistusse räägitud ning meil on võimalus veel toetust saada. Lisaks saame pühapäeval kokku oma tulevase juhendajaga. Selgusetu on veel see, millisel kuupäeval meil koolitus toimub, kuid üldiselt on kõik pakilised asjad tehtud. Panime paika ka esimese ürituse kuupäeva, mis on 19. oktoober. Põhiliseks murepunktiks ongi ruumid, mis loodetavasti saab järgneval nädalal lahendatud.
Nüüd on tähtis panna paika ürituste kava ning teha proove, et meie üritused ka sisu poolest suurepärased oleksid. Selleks hakkame nädalas korra kohtuma ning harjutama, arvatavasti saab selleks päevaks reede. Täpsemalt selgub järgmisel nädalal.

Varsti valmib ka meie koduleht, mille eest tuleb tänada Raiti, kes nõustus meid sellega aitama. Seega hoidke silm peal lehel http://foorumteater.net , kuna varsti on seal põnevat infot tohutustes kogustes. ;)

Head koolialgust kõigile!

Keskpäev Hirvepargis

Täna oli siis see päev, kui me proovisime esimest korda läbi teha mänge, mida me sügisel väga tihti kasutama hakkame.

Algas kõik kutsete välja saatmisest esmaspäeval mängude õhtule. Asi aga ei kujunenud just nii väga õhtuks vaid lõunaks. Topelt ei kärise kunagi, niisiis saigi saadetud listile lausa kaks kirja!

Kella poole 12 saime meie, ehk ürituse korraldajad kokku Hirvepargis, et arutada täpselt läbi, mis mänge me teeme ja kuhu me läheme, sest väljas sadas vihma. Mõtetest jooksis läbi Westholmi aula, Tallinna Ülikooli ruum, Katriini õe korter, Kelli garaaz. Viimast pidasimegi kõige paremaks variandiks. Veidi enne kahte läks ilm aga ilusaks ning muutsime uuesti oma plaane, ning liikusime kõik Hirvepargi poole.

Ilmastikuolude tõttu ning ka loomulikult kellaaja ja suve tõttu ei tulnud kokku just eriti palju inimest. Ees ootas meid vaid Andres.

Hullu polnud aga midagi, laotasime oma toidud laiali ja hakkasime mutsima. Kõhtu varju saanud, tegime läbi esimesed mängud.

Sõime ja tundsime rõõmu seltskonnast ja mängisime nõnna mitu head tundi. Vägagi lõbus oli!

ESMASPÄEV 20.08, suuur taaskohtumine

Kõigepealt vabandan Britta ees, sest tegelikult pidi tema kirjutama selle koosviibimise kohta. Igav oli noh:D

Sel esmaspäeval saime kokku natukene suurema seltskonnaga, nimelt liitusin ka mina, Katriin.

Põhiteemaks oli see, et keegi pole veel ajudega Tallinna tagasi jõudnud. Britta ajud on malevas, Katriin on omadega veel Saaremaal.

Üritasime siis selgeks teha ka, mis saab meie planeeritavast mängude õhtust 22. augustil.

Kuulsime, kuidas Leene on tubli olnud ja saatnud kirju ja helistanud potensiaalsetele toetajatele. Niiviisi olemegi saanud esimese toitlustaja, mille nime ma hetkel ei mäleta.Igatahes saame me Kreeka toitu nautima hakata.
Kiitus siis Made Leenele!

11. august

Nii, üle pika aja saime jälle kokku, et pärast meeldivat puhkust oma projektiga täie hooga taas tegelema hakata. Mõnede jaoks veel puhkus kestis, seetõttu oli meid Falcki pargis vaid kolm inimest: mina, Britta ja Leene. Põhiteemad, mida arutasime oli reklaam, koduleht ning ruumide ja toetajate leidmine. Jõudsime järeldusele, et meil on kõigi asjadega väga kiire, sest september juba kohe ukse ees ja vaja kiiresti tegutsema hakata. Siiski jäi meil veel aega Britta toredaid mõtlemismänge mängida ja niisama mälestusi heietada. Loodetavasti ma midagi olulist ei unustanud, kuna koosolek oli pea nädal aega tagasi, kuid tundub, et selleks korraks kõik.

NOT SO GOOD NEWS!


Et te kõik teaksite, Anita lahkus meie projektist... Aga ma olen enda peale võtnud uue venelase otsingud ja mul on juba kolm kandidaati, kellega ma järgmisel nädalal kohtun.

LIIIIIIGA HEAAAAAA

Esmaspäevast kuni laupäevani veetsin mina, Katriin aega Kloogaranna noortelaagris õppides kõike foorumteatriga seoses.Leene oli kaaa. Aga detailsemalt ma ei suuda hetkel rääkida...

Kirjutab:Katriin

Pean tõdema, et Britta suutis kõik tähtsa meie projektiga seoses ära rääkida, küll aga tahaks mina veidike pikemalt rääkida Piret Järvisest. Ta pole küll meie projektiga seotud, aga tal on väga tähtis osa meie tänases koosviibimises.
Meie siis istume rahulikult Kelli tekil ja räägime millest-iganes kui kuuleme Wismari poolt hüüdu " Piret, kus sa oled. Ega te Piretit näinud pole, ma kaotasin Pireti ära!" Meie siis võtsime ka asja tõsiselt ja mõtisklesime, kus me Piretit viimati nägime, tahtsime siiski aidata toda onklit. Mehel oli käes Piret Järvise fotoga SL Õhtuleht. Ta rääkis meile, kuidas öösel magama jäädes on Pireti pea tema südamel, see aitavat tal uinuda. Veel pajatas ta, kuidas nad on Piretiga samas koolis käinud, ning ta arvab, et Piret toitub kapsast, sest tal on jänesehambad.
Meie jäime ka surmtõsiseks kuulates teda. Üritasime aidata teda ning näitasime suuna, kus Piret võiks olla. Ma alguses kartsin, et äkki on tegu varjatud kaameraga ning nad võtavad mind vahele, et ma kaasa asja mängin tolle onuga. Aga paistis, et tal oli ikka tõsi taga. Lõpetuseks ta astus mu aurasse ja limpsis meid Brittaga piltlikult 10 meetri kauguselt.
Armas tegelikult, et tal on iidol, kelle nimel elada, kelle autogrammi oodata ja kellega koos uinuda:)

Loads of fun

Kirjutab: Britta

Kuna Katriin juba kirjutas Hansapangast, siis otsustasin ma, et ma ei ole papagoi rollis ning ei hakka rääkima, kui mõnus ja vaba õhkkond seal siiski oli. Ei, ma vestan hoopis loo meie lõbusast proovist, mis täna aset võttis ja mida ka eelmises sissekandes väga põgusalt mainiti.
Olles just jõudnud väljuda oma majast ning kõrvaltänavale rõõmsalt kekselda, helistas mulle Katriin, kes päris nõudlikult, kus ma olen ning kas ma ikka teistele ka proovist teatasin, sest hetkel oli ta Falgi pargis ihuüksinda. Pärast säärast kõnet tõstsin ma tempot ning lustaka kekslemise asemel tegin turbokõndi. Loogiliselt olin ka mina varsti Falgi pargis, et leida eest Katriin, kes teatas, et just oli helistanud vene ajakirjanik ja pärinud meie projekti kohta. Peatselt saabus ka Anita, kes oli koos minuga tunnistajaks Katriini teisele kõnele eespool mainitud ajakirjanikuga. Saime teada, et Pärnu Postimees kirjutab artikli Hansapanga "Tähed särama!" võitnud projektidest. Meie esimene meediakajastus, jehuu! Pärast seda jõudis kohale ka Kelli.
Seadnud end mugavalt sisse ühe loodusliku vihmavarju all, asusime tööle. Kuna esimeseks teemaks võtsime integratsiooni, polnud ka raamatus "Adventures in Forum Theatre" pakutavatest situatsioonikirjeldustest abi. Oli selge, et on vaja mõelda ise välja mõni juhtum. Esimese asjana tuli meil pähe pronksiöö(d). Pärast Anita kirjeldusi oma seiklustest neil kahel õhtul, hakkas meil tekkima kerge kujutelm võimalikust loost. Meie vestlus kandus küll tuhandeid kordi päevakorrast eemale ning me vahetasime mõtteid nii keeleoskuse kasulikkusest ja tolliametnike veidrustest, aga üldiselt saime me midagi siiski välja mõeldud. Kahjuks pidi Anita just siis lahkuma, kui me taas õigele järjele jõudsime. Jätkasime kolmekesi ning sündis lugu Katjast, Artjomist ja Mihhailist, kahest eestlasest ja hetkel veel olematust tegelasest.

Artjom on 22-aastane meessoost venelane, kes on Eestis vaid igavusest ja ei austa riiki, kus elab. Tema meelistegevused on peksmine, sõimamine, räuskamine ning oma tüdruku Katjaga koosolemine.
Katja on 17-aastane naissoost venelane, kes küll ei oska suurt midagi öelda pronkssõduri tähenduse kohta, kuid kuna tema poisssõber Artjom ei salli eestlasi, tegutseb ka tema provokaatorina, seda selleks, et saada üks ilus paar pesu.
Mihhail on 20-aastane meessoost venelane, kes armastab Eestit ning oma põhimõtete kohaselt püüab ka rääkida eesti keelt, kuna see on siiski ju riigikeel. Ta peab ennast pigem eestlaseks, kuid kuna teda on koolis narritud oma tegeliku rahvuse pärast ja seda just eestlaste poolt, siis pole see kuuluvustunne nii tugev, kui võiks olla näiteks sooja suhtumise korral. Mihhaili juures on halb see, et ta on kergesti mõjutatav ning teiste sõprade puudumise tõttu (just oma põhimõtete pärast) hoiab ta oma ainsast semust Artjomist kogu väega kinni.
Kahe eestlase iseloomujooned on veel määramisel, kuid selge on see, et nad vihkavad tulihingeliselt kõiki venelasi ning on valmis isamaa tähtsust neile ka rusikatega näitama, kuna just see ongi ju armastus.
Kuna hetkel veel olematu kuues tegelane on hetkel veel olematu (väga loogiline), siis ei saa tema kohta kohe mitte midagi öelda. Võib-olla siis seda, et tema peaks neutraalne olema.
Lugu seisneb selles, et Mihhail, Artjom ja Katja lähevad Tõnismäele. Nad on osa massist ning nad sümboliseerivad seda, mis nende inimeste sees tegelikult toimus. Mihhail on Tõnismäel selleks, et avaldada protesti selle vastu, et eestlased venelaste jaoks midagi nii olulist soovivad teisaldada ja tahab seda rahumeelselt teha. Artjom ja Katja on seal selleks, et rüüstata ning lõhkuda, näidata oma viha. Pronkssõdur on vaid ajend. Artjom ja Katja üritavad Mihhaili meelitada, et ka tema nendega laamendaks. Mihhail keeldub kindlameelselt ja korduvalt. Artjom proovib uut taktikat, ähvardades Mihhaili sellega, et ta pole enam tema sõber. Meeleheitest hakkab Mihhail liikuma nõustumise poole ning peale mõningast pinnimist otsustabki ta Artjomi ja Katjaga kaasa minna. Järgmisel hetkel astub nende juurde kaks eestlast, kes asuvad neid sõimama ja tibladeks kutsuma. Mihhail, kes asub seletama oma seisukohti eestlaste suhtes ning räägib nendega ka viisakas eesti keeles, saab obaduse.
Mis järgneb, on improvisatsioon. Ütleme nii, et ka eelnev peaks tegelikult rohkem impro olema, aga lihtsalt mingi põhi on olemas. Lugu on muidugi veel viimistlemisel ja vajab täiustamist, aga iseenesest me oleme uhked. Pealegi saime seda tehes ääretult palju nalja.

Peale seda otsustasime mõelda ka, mida me homsel kohtumisel Heateo noorte ettevõtjatega teeme. Kuna oma 10-minutisele tutvustusele ja kulgu seletamisele peaks lähenema võimalikult loominguliselt, siis kuidagi jõudsime me ideeni tuua mängu minu kodus pesitsevad teletupsukostüümid ning näidata Po kõhu pealt videot (sülearvuti abil). Järgnes küsimus, mida me siis videos täpselt räägime ja kuidas? Sarnaselt "Teletupsudes" olevatele klippidele lastest mõtlesime end mudilaste rolli ja rääkisime kõigest, mis me viimasel ajal teinud oleme, lapselikus vormis. Väga lapselikus vormis, pean mainima. Ka kaameratöö on tehtud nii amatöörlikuks ja titekaks kui võimalik ja filmitud on lõik Katriini fotokaamera abil. Kui leian võimaluse, kuidas see video panna internetti, siis postitan lingi sellest kindlasti ka siia.

Ära peaks mainima ka Piret Järvise ja Kaevuri kommid. Aga muidu ongi kõik. Loodan, et nautisite mu lühikest sissekandekest.

Imagine all the people

Kirjutab: Katriin

Täna käisime siis meie Brittaga Liivalaia tänaval, kus asub Hansapanga peahoone. Kohale jõudsime loomulikult liiga vara, viitsime parajalt aega pehmetel diivanitel. Praegu mõeldes oli see halb, et me sinna istuma jäime, sest minu närvid läksid küll väga pingule lugedes minuteid kella kolmeni. Varsti saimegi lipataviiendale korrusele, kus meid ootas tore sõbralik neiu. Pakkus viisakalt teed-kohvi, Britta sama viisakalt keeldus kõigest. Minule väike klaasike veega.
Ja varsti astuski sisse Elen Elbra, kes asus esitama küsimusi meie projektist. Peale esimest lauset mu närvid jälle lõdvestusid, õnneks. Vestlus jäi üpriski lühikeseks, sest Elen oli just saabunud eelmiselt koosolekult ning küsimused tema peast said kiirelt otsa. Sain endale ka diplomi raamituna:) Varsti saame me kõik ühe veel, kus on ainult FoorumTe: kirjas, mitte Katriin Laanet.
Olime Brittaga rahul enese vastamistega ning seadsime oma sammud burksiputka poole:D Ja sealt edasi Noortekohvikusse, aga see pole enam oluline.

Ja homme teeme me oma esimese foorumteatri proovi. Edu meile homseks.

Kirjutab: Katriin

Tere hommmikuuust!

Lugesin tänasest ajalehest, et Hansapanka saatis oma projektikirjelduse 215 inimest. Toetust sai neist aga KÕIGEST 13. JA meie oleme selle kolmeteistkümne seeeeees. ÕNNE meile!

Ja ärge unustage end liialt õppima, väljas on suviii.

Kirjutab: Leene

Minu esimene postitus...Teised on kirjutanud juba suurepäraseid jutte, mida on väga hea lugeda, kahju, et eelmisel koosolekul puudusin, aga räägin siis hoopis tänasest. Tänane küllaltki asjalik suurepärane koosolek Hirve parigis. Ilm oli väga mõnus, täitsa suvi kohe :D Saime istuda murul puu all. Hea oli see, et nägin nüüd silmast silma meie uue toreda liikme Anitaga, kes aitas meil tegelda päevakohaste teemadega ja pakkus välja ka uudseid lahendusi. Ja rõõmustasime Hansapanga tunnustuse üle ning Britta rääkis veel tähtsamatest üritustest, mis tulemas. Tänud veelkord Katriinile :)
Eriti hea mõte Anital oli minu meelst nänni jagamine ja märgid, mis pole küll meile eluliselt tähtsad, aga minu arvates lihtsalt suurepärane idee. Sellega ma täna tegelesingi õhtul. Homseks loodan saada ka tagasisidet märkide hindade ja erinevate kujunduse võimaluste kohta. Ja muidugi eelarve, mille tähtsamad punktid küll üldjoones paika panime, aga täpsemalt uurime veel. Koosolek lõppes aga mõnusa söömisega. Tore oli kuulata ka teiste lõbusaid lugusid vanalinna päevade kohta :DAga minu kirjeldust täiendage ka teised kui aega saate, ootan huviga.

Lihtsalt suu-re-pä-ra-ne!

Kirjutab: Britta

Manage nüüd oma silme ette kujutis, kus Britta ja Merilin istuvad teatrisaalis, vaadates Tallinn Teater Treffil Hollandi etendust "Ingel". Järsku hakkab B kott vibreerima. Värin lõppeb, siis algab ta taas. Kõik kordub ka kolmas kord. Pärast suurepärast etendust kodutust mehest ning tema hallutsinatsioonide viljast Gregist uurib Britta oma telefoni ja avastab, et too kannatamatu inimene oli olnud Katriin. Mis saab olla nii oluline, et segada teatrielamust? Uudishimust põledes helistab B tagasi. Seda, mis järgneb, poleks ei Britta ega ka Merilin (võin ma sinu eest rääkida?) osanud aimata. Tegelikult ma arvan, et mitte keegi meist ei oodanud midagi sellist.

Tõepoolest, kui Katriin teatab sulle, et meie projekt on saanud Hansapangalt just 25000 krooni toetust ning nad leiavad, et meie idee on tõepoolest suurepärane ja vajalik, siis tekib lausa ise taevas lendamise tunne, viidates etendusele, millest ma põgusalt ka rääkisin. 25000 krooni. Kakskümmend viis tuhat krooni. Palju raha. Aga asi ei olegi summas endas, asi on selles, et nüüd peame me tõepoolest pingutama, püüdlema ja tegutsema. Toetuse saamine ei tähenda seda, et me peaksime loorberitele puhkama jääma, vaid vastupidi - me peame andma endast parima ja oleme nii põhjalikud kui võimalik, seda kas või eelarve koostamises. Kuid lisaks sellele on lausa imeline see, et inimesed, targad, eluküpsed ja ammu naiivsuserüü minetanud inimesed, leiavad üksmeelselt, et meie projekti on vaja. Just see on see, millest ma olen unistanud. Ma olen neljapäevasest alates hõljunud pilvedes (kujundlikult rääkides siiski), kui ma meie projektile mõtlen. Elu on ilus.

Kelli eeskujul kiidaksin ka mina Katriini. Ilma sinuta poleks me seda teinud! Aga peale selle õnnitlen ma KÕIKI meie meeskonnast, sest ausalt öeldes oleme me seda väärt. Nüüd on vaja vaid seda tõestada ka laiemale hulgale.

Kirjutab: Katriin

Pean taaskord teatama ülihäid uudiseid, kui keegi juhuslikult veel kuulnud pole.
Nimelt helistas eile Kairi mulle( see tuli shokina, et miks ta just minu valis:D ) Aga ta rääkis igasuguseid põnevaid jutte, mida ma hetkeks ei mäleta enam, sest SEE KÕIGE SUUREPÄRASEM uudis pani kõik muu unustama. Kairi oli ju Tähed Särama hindamiskogus ja ta kuulis, et meie projekt on lihtsalt niivõrd idealistlik ja kui me sellega hakkame saame, siis me oleme tubliiid. Ja et see kindlasti õnnestuks on nad valmis meid 2500 krooni asemel 25 000 krooniga toetama. JUST NIMELT kakskümmend viis tuhat eesti kroooni. Et mulle helistakse Hansapangast järgmine nädal ja lepitakse aeg kokkusaamiseks, SELLEKS ajaks on meil aga vaja tegevuskava ja eelarvet, mis ei ole niii algelised nagu praegu. Ja kokkusaamisel me allkirjastame lepingu ja saame 10 000 krooni. Kui aga rohkem vaja on siis see 15 000 ka meie.
Ja Kairi ka mainis, et seda raha me ei tohiks küpsiste peale kulutama, et siis pikemaid perspektiive teha. Et see aitab äkki meid ka järgmisel aastal uuuesti sama asja ette võtta. ( Mõelge kui kogenud me peaks olema järgmisel aastal ja kui ladusalt kõik PEAKS minema)

NIIET JÕUDU TÖÖÖÖLE!

Kirjutab: Kelli!!

Viimaks jõuavad ka minu vaimusünnitised siia üllasse blogisse. Mind innustas kirjutama Katriini süüdistus, justkui me ei teeks midagi ja oleme palavusel lasknud FoorumTe: endi peast pühkida. Tegelikult on asi nii, et (see küll blogi peamõttest võidike kõrvale), aga enamus meie rühmast on hetkel VANALINNA PÄEVADEL. Tõesti, süüdistus mõneti õigutatud, me pole midagi teinud porganditega, kuid meil ei ole aega just üleliia. Katriin, tunnen sulle kaasa, sa ei saagi vanalinna päevadele tulla. Siin on väga palju teha ja näha ja kui Raekoja platsile sattuda, siis raudselt topitakse pihku ka VLP kava ning OSIs neljapäeva õhtul sündinud unenägudepüüdja toob kõigile ööbijaile suurepäraseid unenägusid.
Mul on meie kõigi pärast väga hea meel ja eriti suured tänud Katriinile, kes oli nii tubli ja võttis rahataotlemise oma tööülesannete hulka.


Teeme mõne koosoleku varsti, palun! Mul ei ole midagi mõistliku kirjutada, kui me ruttu kuskil pargis kokku ei saa. Iseenesest võiks ju eelmisest ka kirjutada veel mõnd järelmälestust, aga pildid on selle kirjeldamiseks liigilmekad ja niikuinii seal ei olnudki muud, kui piltide tegemine.

Kirjutab: Katriiiiiin

Tere kaasmaalased!
Kas me, teatriporgandid, oleme tuhastunud? Miks ma teie Tallinna tegevustest ei kuule midagi? Tahaks kuulda, et nende soojade ilmadega ei ole teie tähelepanu FoorumTe: juurest eemale põiganud! Tegutsema!!

Ninnunännu

Kirjutab: Britta

Kuna meil on kavas oma blogi teha võimalikult interaktiivseks ja lõbusaks ning millegi visuaalne nägemine annab oludest palju parema pildi, panen siia üles mõned vahvamad fotod neljapäevasest ja esmaspäevasest koosolekust. Lisaks oleks lausa patt jätta aust ja kuulsusest ilma Katriini uus fotokaamera, mis meile nii palju tegevust ja rõõmu on pakkunud.

Esmaspäev:

Nalja kui palju!

Nii meeletult igav, et lausa heidaks murule pikali ja magaks (not really)

Kümnest kohast kokkukasvanud Siiami kaksikud

Vahel oleme me kurvad ja segaduses..

..ja suurest tööst rusutud..

..teinekord aga ei saa me naeru pidamagi.

Rännakud vanalinnas osutavad väga kunstilisteks.

"Seo palun mu pael kinni, Kelli, muidu mu seelik muutub taas ülemeelikuks!"

Ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna..

.. ja ei suutnud seda ka nüüd.

Esinduslik ja igati eeskujulik meeskond (pöörakem tähelepanu Merilini tegevusele)

Linnud on meie sõbrad.

Ka ametiasjad ei takista meid poseerimast.

Mikromakromikro

Varjude mäng

Some great news

Kirjutab: Katriin

Et te kõik teaksite, eilne õhtu oli meile väga edukas . Nimelt mina, Katriin suutsin meelitada ja pehmeks rääkida kaks vene taustaga inimeste meie gruppi. Kas pole mitte imeline?

Tänane koosolemine tatiga ja tatita

Kirjutab:Katriin

Heiheihei
Mina olen siis Katriin, projektiga kõige viimasena liitunud liige. Küll aga ei tunne ma en mahajäänuna, kõik on mind väga hästi vastu võtnud.
Seda näitab ka meie tänane koosolek, millest sai miski muu kui koosolek. Põhieesmärgiks oli PUU ehk tegevusplaani tegemine. See aga sai meie koosviibimisel sekundaarseks. Ilm oli ju suurepärane ja meel hea ning tolle NÜRI töö andsime Kelli õlgadele.
Töö oli siis seljatatud ja meid ootas ees uute terminite välja mõtlemine. Tänaseks suuurimaks leiutatud terminiks oli madestumine, mis on ka meie sõnavaras juba käigus.
Samuti suutis Kelli öelda päeva parima lause. Kelli võtab kotist taskuräti, avab selle ning lausub:" Tekkis küsimus, kuhu tatt sai." Järgneb meeeeletult pikk naerupaus. Kelli tõstab kotist välja uue rätikukese: " Aa, siin on hoopis."
Selle paari tunni keskmes oli loomulikult ka Britta vallatu seelik, kellele meeldis lendu tõusta. Jaaa me ei saa ka unustada linde! Britta taasavastas enda jaoks linnud, niiet minu kaameras on siis paarkümmend kajaka ja varblase pilti. Ei saaks öelda, et Brittal pole annet. (Homme varustan meid ka fotomaterjalidega)
See oli siis väga lühike ja kokkuvõtlik kirjeldus meie "koosolekust".
Kindlasti Kelli täienda seda ja räägi omapoolsetest mõtetest tänasest!

Intro

Kirjutab: Britta

Alguses ei plaaninud ma küll siia esimesena kirjutada, kuid nüüd mõistsin, et mingi selgitustöö peaks ehk tegema, olgugi et see blogi on eelkõige meie enda jaoks. Aga kirjutada on mõnus ja selgitada on mõnus. Unustagem asjaolu, et tegelikult ei ole ma suurem asi sissejuhataja ja meeleolu looja.
Alustuseks oleks vast viisakas end tutvustada: oleme üks ääretult vinge viieliikmeline punt Tallinnast, kes umbes kuu aega tagasi asus tegema ühte meeletult ägedat projekti. Mina, see klaviatuuri taga olija, olen Britta, kes peaks ideeliselt oleme meie meeskonna juht. Ometi eelistan ma pigem öelda, et kõigil meist on võrdne osa ning roll.
Aga milles meie projekt siis seisneb? Nagu ka meie blogi nimigi ütleb, (hint: teatraalsed porgandid) on tegu teatriga. Aga mitte lihtsalt tavalise teatriga, vaid millegi veelgi etemaga - foorumteatriga nimelt. Foorumteatri lõi 1960. aastate lõpus Augusto Boal, kui ta leidis, et on vaja luua uuendatud, kõiki kaasav, sotsiaalne teater. Foorumteater on osa Boali Theatre of the Oppressed'ist, selle nö tuumik. Publik kui selline puudub ning kõik saavad osa. Etendatakse mõni situatsioon, mida hiljem analüüsitakse ning püütakse leida alternatiivseid lahendajaid. Omamoodi erinevus ka klassikalisest teatrist on jokkeril, kes juhib etendust ning püüab võimalikult palju kaasata tegevusse ja mõttetöösse ka vaatajaid. Ja just seda kõike tahame ka meie teha. Me tahame luua foorumteatri klubi, mis käib koos 1-2 korda kuus. Me tahame tekitada koha, kuhu inimestel on hea tulla. Me tahame endas ja osalejates arendada soovi tegutseda ja näidelda.
Konks peitub selles, et tegijad on noored. Mitte ainult, me tahame kaasata nii eesti kui ka vene noori, et läbi kultuuri lähendada kahte erinevat rahvust.


See blogi on selleks, et me saaksime kirjutada raskustest ja õnnelikest juhtumistest teel oma eesmärgini. Nautigem!