Mina pean esimesena mainima, et poleks uskunud, et üks asi nii kiiresti rutiiniks võib muutuda. Ma saan öelda, et need üritused on juba mingit moodi rutiin, sest ma polnud enam nii närvis ja ärevil ma võtsin asja vabamalt. Õhtul koju minnes ei põksunud süda enam nii tugevalt, kui 19. oktoobril.
Hommikul ärgates ma ei mäletanudki enam, et üritus toimus. Ei, päris nii öelda ei saa, lihtsalt see ei hüpanud mulle esimese asjana pähe, et me saime taaskord hakkama.
Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et me millegi nii suurega hakkama oleme saanud.
Kui keegi oleks mulle ennustanud aasta tagasi, et mina olen mingi sotsiaalne ettevõtja, et minu abiga korraldatud üritusele tuleb kokku 31( just nimelt Merilin, 31 koos meiega) inimest ning et neil ja meil võiks olla nii lõbus mängides ja foorumlugu lahendades.
Ma olen õnnelik, et just see projekt tõi mind lähemale oma endistele klassivendadele.
Ma olen õnnelik, et just see projekt tõi mu ellu palju uusi tuttavaid.
Ma olen õnnelik, et just see projekt on teinud mind julgemaks ning enesekindlamaks.
Ma olen õnnelik, et just see projekt on mu nädalaid sisustanud juba mitmeid kuid!
Aitäh kõigile, tänu kellele see kõik teoks on saanud!
Erilised tänud MIHKLILE!
Veel pean siia lisama Kadri öeldud lause, mis kõlas täpselt nii:
Kadri. says:
loen teie blogi, nii sweet, et te ise ka nii rahul olete, seda on hea lugeda :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar