heipa!

Minu elu ja päev olid ka täna suurepärased..

Finito

Eile oli 30. mai. Päev, mil toimus meie (hooaja) viimane foorum Teatrilaboris. Kohal oli 13 inimest, kui Kelli lugemisega puusse ei pannud, aga meil oli kuradi tore. Maris ja Rauno tegid muffineid, Jarko ja Co tõi komme, juua ja kringlit, meie Kelliga tegime õunamaiust!
Ma ei tea, kui pikalt ma nüüd peatun selle väga palju kõmu tekitanud hõrgu keefiri-suhkru-õuna ampsu juures. Lihtsalt me Kelliga ei ole sündinud kokkamiseks, aga originaalsed oleme siiski( kuigi see olevat ka vaieldav, sest me ju sonkisime kõigest kolm asja kokku).
Tegime lugu, mis Mihkli jutu järgi väga hea, mina olin Jokker, ehk ma natuke sonkisin seda lugu oma oskustega.
Mingil hetkel istusime maha ja hakkasime arutama, mis järgmine aasta saab, kes mida tundis mingil hetkel ja mida osalejad sellest saanud on. Kuulsime nii häid kui halbu asju, kuid see vestlus oli kõigile väga informatiivne ja vajalik.

Ma ei tea, kuidas teistega lood olid, aga Kellil, Jarkol ja Pauliinal oli ka väga tore ja lõbus õhtu peale foorumi lõpetamist. (wink wink)


*Aga ma praegu mõtlesin, et peaks äkki mingitest emotsioonidest rääkima? Lugesin vahepeal meie punast kastikest, kus oli väga armsaid ütlusi mingitest aegadest, mis tegid seest soojaks.
Igatsus poeb juba praegu hinge, Kelli ja Britta lähevad ära, meil ei ole suvi läbi enam foorumeid, ma loodan, et me siiski näeme üksteist ja ma usun, et meie omavahelised suhted on pingevabamad, sest meil ei ole asja, millega oleks koguaeg kiire.
Südamesse pugesid ka kõik inimhinged, kes end avasid ja olid valmis laskma sisse miskit, mida me üritasime laiali lennutada.

Suur südamest tulev tänu kõigile, kellega ma kokku puutusin selle aja sees!

nii on lood siin pool sood...

Natuke rohkem kui 24 tundi tagasi suundus FoorumTe: peaaegu täies koosseisus Tartu poole. Oliver kutsus külla! Käisime foorumteatrit tegemas tudengitele ja õppejõududele, kes oma sellise nimetuse kaotasid tol hetkel ja said lihtsalt inimesteks, kes üksteist tundma õppida tahtsid.
Sõit Tartusse viidi läbi pätikohtadel ehk siis viimases pingis lösutades. Meie ees istus üks pisipõnn, kes vahepeal naeratas meitele. Katriiin oli väga närvis ja samas ei olnud ka närvis. Ma pidin esimest korda Jokker olema, võii siis paremini sõnastades, mul oli võimalus esimest korda Jokker olla. Ma olin närvis, sest ma polnud isegi proovinud kordagi seda läbi ja kuidagi tundmatsse vette sukeldumine oli. Teisalt ei olnud ma närvis, sest ma tean, milline mu närv on ja mu närv ei tõmmelnud nii nagu tavaliselt.
Mmmm... ma ei teagi kohe, millest veel rääkida. Publik oli super. Said kõigest aru, mille mina kui Jokker seletamata jätsin. Inimesed läksid väga käima. Kui asi lõppenud oli, siis nad ikka veel arutasid olukorda. Niiet asi õnnestus vist!
Tagasitee möödus minul märksa rahulikumalt kui sinna sõit, kuid ma ei saa seda kõigi kohta öelda. Kelli, Merka ja Britta olid tagapingis väääga hoos. Turbojänesed ja megaturbojänesed ja surfavad jänesed keksisid seal.

...teisel pool sood on teised lood

Tunnen viimasel ajal, et olen FoorumTe: asjadest veidi eemal. 92% sellest on minu viga, 8% panen ilmastiku süüks. Harjumus pidi paha asi olema, aga mina tunnen küll, et kui paar päeva kauem, kui harjunud olen, pole koosolekut olnud, siis tekib jube tahtmine teid kõiki näha. Merilini näen niikuinii piinavalt tihti, aga kõik koos, Britta, Leene, Katriin, Merilin ja mina, see on midagi, mille järele vahel tõesti igatsen.
Uuesti etendustega tegeleda on hea ja motiveeriv. Veidi ongi värskust puudu jäänud, lõpusirgel juhtub seda minuga sageli. Jah, aga praegu tunnen, et see hakkab tagasi tulema. Ootan järgmist üritust juba, sest eelmisest jäi mõnus tunne sisse. Inimesi oli keskmiselt ja sekeldus politseinikega ja väike vestlusring sobisid hästi. Maastikumäng oli geniaalne idee, isegi, et ise vaadata ei julgenud. Ja Evert tegi pilti, ülalpool on ka üks tema klõps. Vinge, et viimased paar sündmust on jäädvustatud ka rohkem kui ainult meie mälestustesse. Tegelikult oleks õige aeg hakat ennast juba luule lainele seadma, et homseks Britta ja Katriini etteasteks igati valmis olla. Paar(kümmend) lehekülge Jevgeni Oneginit peaks olema hea sissejuhatus.

Pühapäeval toimus Merka metsa-aluses kodus meie koosviibimine-proov. Saime loo alguse kätte, ehk siis töötama peab veel tsutike.
Kui suur töö tehtud oli, siis hakkasime rääkima sellest mis meie ümber toimub.
See, et Eestis kaunistatakse väljaspoolt, kuid see majavamm on ikka veel sees ja selle mittehävitamisel võib juhtuda kohutavaid asju. Teate ju isegi maju, ms värvitakse erksiniseks, aga seest jäetakse trepikoda parandamata. Maja kukub aga varsti kokku.

Meie Brittaga oleme vahepeal toonud endile lähemale luulet ja veidike proosatki. Sellel reedel läheme lugema Värskes Rõhus ilmunud tekste:)

Kummmkummmaline

Müstilised seiklused müstilisel maaaal.