heipa!

Minu elu ja päev olid ka täna suurepärased..

Finito

Eile oli 30. mai. Päev, mil toimus meie (hooaja) viimane foorum Teatrilaboris. Kohal oli 13 inimest, kui Kelli lugemisega puusse ei pannud, aga meil oli kuradi tore. Maris ja Rauno tegid muffineid, Jarko ja Co tõi komme, juua ja kringlit, meie Kelliga tegime õunamaiust!
Ma ei tea, kui pikalt ma nüüd peatun selle väga palju kõmu tekitanud hõrgu keefiri-suhkru-õuna ampsu juures. Lihtsalt me Kelliga ei ole sündinud kokkamiseks, aga originaalsed oleme siiski( kuigi see olevat ka vaieldav, sest me ju sonkisime kõigest kolm asja kokku).
Tegime lugu, mis Mihkli jutu järgi väga hea, mina olin Jokker, ehk ma natuke sonkisin seda lugu oma oskustega.
Mingil hetkel istusime maha ja hakkasime arutama, mis järgmine aasta saab, kes mida tundis mingil hetkel ja mida osalejad sellest saanud on. Kuulsime nii häid kui halbu asju, kuid see vestlus oli kõigile väga informatiivne ja vajalik.

Ma ei tea, kuidas teistega lood olid, aga Kellil, Jarkol ja Pauliinal oli ka väga tore ja lõbus õhtu peale foorumi lõpetamist. (wink wink)


*Aga ma praegu mõtlesin, et peaks äkki mingitest emotsioonidest rääkima? Lugesin vahepeal meie punast kastikest, kus oli väga armsaid ütlusi mingitest aegadest, mis tegid seest soojaks.
Igatsus poeb juba praegu hinge, Kelli ja Britta lähevad ära, meil ei ole suvi läbi enam foorumeid, ma loodan, et me siiski näeme üksteist ja ma usun, et meie omavahelised suhted on pingevabamad, sest meil ei ole asja, millega oleks koguaeg kiire.
Südamesse pugesid ka kõik inimhinged, kes end avasid ja olid valmis laskma sisse miskit, mida me üritasime laiali lennutada.

Suur südamest tulev tänu kõigile, kellega ma kokku puutusin selle aja sees!

nii on lood siin pool sood...

Natuke rohkem kui 24 tundi tagasi suundus FoorumTe: peaaegu täies koosseisus Tartu poole. Oliver kutsus külla! Käisime foorumteatrit tegemas tudengitele ja õppejõududele, kes oma sellise nimetuse kaotasid tol hetkel ja said lihtsalt inimesteks, kes üksteist tundma õppida tahtsid.
Sõit Tartusse viidi läbi pätikohtadel ehk siis viimases pingis lösutades. Meie ees istus üks pisipõnn, kes vahepeal naeratas meitele. Katriiin oli väga närvis ja samas ei olnud ka närvis. Ma pidin esimest korda Jokker olema, võii siis paremini sõnastades, mul oli võimalus esimest korda Jokker olla. Ma olin närvis, sest ma polnud isegi proovinud kordagi seda läbi ja kuidagi tundmatsse vette sukeldumine oli. Teisalt ei olnud ma närvis, sest ma tean, milline mu närv on ja mu närv ei tõmmelnud nii nagu tavaliselt.
Mmmm... ma ei teagi kohe, millest veel rääkida. Publik oli super. Said kõigest aru, mille mina kui Jokker seletamata jätsin. Inimesed läksid väga käima. Kui asi lõppenud oli, siis nad ikka veel arutasid olukorda. Niiet asi õnnestus vist!
Tagasitee möödus minul märksa rahulikumalt kui sinna sõit, kuid ma ei saa seda kõigi kohta öelda. Kelli, Merka ja Britta olid tagapingis väääga hoos. Turbojänesed ja megaturbojänesed ja surfavad jänesed keksisid seal.

...teisel pool sood on teised lood

Tunnen viimasel ajal, et olen FoorumTe: asjadest veidi eemal. 92% sellest on minu viga, 8% panen ilmastiku süüks. Harjumus pidi paha asi olema, aga mina tunnen küll, et kui paar päeva kauem, kui harjunud olen, pole koosolekut olnud, siis tekib jube tahtmine teid kõiki näha. Merilini näen niikuinii piinavalt tihti, aga kõik koos, Britta, Leene, Katriin, Merilin ja mina, see on midagi, mille järele vahel tõesti igatsen.
Uuesti etendustega tegeleda on hea ja motiveeriv. Veidi ongi värskust puudu jäänud, lõpusirgel juhtub seda minuga sageli. Jah, aga praegu tunnen, et see hakkab tagasi tulema. Ootan järgmist üritust juba, sest eelmisest jäi mõnus tunne sisse. Inimesi oli keskmiselt ja sekeldus politseinikega ja väike vestlusring sobisid hästi. Maastikumäng oli geniaalne idee, isegi, et ise vaadata ei julgenud. Ja Evert tegi pilti, ülalpool on ka üks tema klõps. Vinge, et viimased paar sündmust on jäädvustatud ka rohkem kui ainult meie mälestustesse. Tegelikult oleks õige aeg hakat ennast juba luule lainele seadma, et homseks Britta ja Katriini etteasteks igati valmis olla. Paar(kümmend) lehekülge Jevgeni Oneginit peaks olema hea sissejuhatus.

Pühapäeval toimus Merka metsa-aluses kodus meie koosviibimine-proov. Saime loo alguse kätte, ehk siis töötama peab veel tsutike.
Kui suur töö tehtud oli, siis hakkasime rääkima sellest mis meie ümber toimub.
See, et Eestis kaunistatakse väljaspoolt, kuid see majavamm on ikka veel sees ja selle mittehävitamisel võib juhtuda kohutavaid asju. Teate ju isegi maju, ms värvitakse erksiniseks, aga seest jäetakse trepikoda parandamata. Maja kukub aga varsti kokku.

Meie Brittaga oleme vahepeal toonud endile lähemale luulet ja veidike proosatki. Sellel reedel läheme lugema Värskes Rõhus ilmunud tekste:)

Kummmkummmaline

Müstilised seiklused müstilisel maaaal.

Gruuvi-druuvi

SINA sünnipäev oli vägev. Me tantsisime kingatallad auklikuks! Plaksutasime käelabad villi. Naersime suud suuremaks. Tänasime üksteist põhjalikult ja hingest. Mixicime megamixe. Kallistasime. Elasime üksteistele kaasa. Unustasime lõikelaua teise saali. Mängisime veidikene lolli. Laulsime! Mängisime. Mängisime veelkord. Pidasime omamoodi kõnesid.Kinkisime rõõmu, soove, mõtteid.

Ilus.

Tsupa-tsups

Täna on pronksöö 1.aastapäev. Eile üritasime meie targa näoga teha üritust Hirvepargis, aga mis te arvate, mis välja tuli?
Pudru ja kapsad. Olime just lõpetamas oma etendust, kui meie juurde jalutasid kaks politseinikku. Mõlemal tõredad ja ärritatud näod peas, nad isegi ei olnud valmis rahulikult asja arutama. Niisiis paluti meil peale kottide saputamist lahkuda. 3 minutit anti selleks aega. Meiega oli kaasas aga Mihkel, kes ei tahtnud asja nii jätta. Ta uuris ja puuris ja vihastas korravalvureid ja lõpuks pidi ta oma dokumente näitama ja arvatavasti tema nimi kirjutati ka üles. Politseinikud arvasid vist, et avalik foorum tähendab linna heaolu jaoks kuidagi kurja kuulutavalt.
Lõpuks võtsime oma kompsud ja kadusime Shnelli tiigi äärde. Seal meid enam ei segatud ja meie ei seganud teisi.

Nüüd aga üritusest endast. Põhiliselt oli tegemist kavavälise katsetusega. Suurepärane foorum tekkis peale sekeldusi politseiga, me oleks pidanud seda ära kasutama ja tekitama pildid või isegi algelise loo, kuid rahvas ei tahtnud liikuma hakata kuidagi. Aga see selleks, vähemalt said kõik rääkida oma lugudest politseinikega, nii halbadest kui headest.

Tegime ka üle pika aja etenduse. Külalisesinejaks oli Jarko Kraht! Wuhooou!
Hakkasin juba natuke halbades toonides rääkima, aga praegu meenus Mihkli ürlus, et ükski foorumteatri katsetus ei saa olla läbi kukkunud või halb. Kogemused on kõik ja igaüks on erimoodi hea.

Kõige rohkem oli meil, korraldajatel, kahju vist sellest, et Leene, Britta ja Merka olid valmis seadnud suurepärase maasikumängu ja need lipikud-lapikud jäid kõik nüüd Hirveparki. Õnneks aga nad ei jätnud asja nii ja mõne aja pärast läks kaks gruppi siiski jooksma Hirveparki! Valmisid lahedad luuletused, räpiretsitatiivid ja auhinnad olid ka ju olemas. Loomulikult kõigile. Ka neile, et Shnelli tiigi ääres kükitasid, vanu aegu meenutasid ja Balti jaamas rasvast kohupiima pirukat ostmas käisid.


14. mail läheme Tartusse. Oliver kutsus. Tahavad õppejõude ja õpilasi ühendada ja üksteist paremini tundma õppida. Mina olen Jokker.(mõttepaus) Jah, mina olen Jokker. Mihkel arvab, et me kõik peaksime Jokkerit kunagi proovima ja see on suurepärane võimalus algust teha.

Jätkub...

Abrakadabraka

Vahepeal on saanud ka SINA 1-aastaseks!
Juheiiii. Sünnipäev toimub Nõmmel ja tegu on Grease-stiiliga.
Ettevalmistused on suured, laulud-kõned-juustus-kostüümid on vaja korda seada. Mina isiklikult olen väga ärevil.
AGa nüüd veidi vähem roosilisemast teemast. Kevad on südames, meie projektisisesed dialoogid ja monoloogid on muutunud. Üksteisest möödarääkimine ja kahe inimesega kokkusaamised on kuidagi sagedased. Kas on kohale jõudnud tõsine tüdimus? Motivatsiooni puudus? Mis võimalused veel on?
Aga nüüd veidike lillelisemaks tagasi uuesti:) Mu isa ütles täna, et meie venelased on passiivsemad meie üritustel, sest meie projekt kandis vilja juba:D Et me tegime nii head tööd, et nad tundsid end kohe nii hästi ja läksid maailma vallutama. Kui see vaid nii oleks, aga positiivselt võib ju mõelda ikka.
Kohtasin täna meie kommionu ka, kes osutus äärmiselt vaimukaks ja toredaks inimeseks. Suuuuured tänud talle kommide, küpsiste ja mahla eest!

Ülehomme on 25. aprill. Ülehomme on Hirvepargis hunnik inimesi, kes jooksevad ringi ja nokivad teri. Ülehomme on FoorumTe: üritus. Ülehomset kardan ma ka, saladuskatte all ütlen, et me pole päris osatäitjatega veel proovi teinud...Aga see oli kõigest saladus.

Buugi-vuugi

Vaevaliselt on kätte jõudnud kevad, mis FoorumTe: mõistes tähendab koosviibimisi pargis! Loodetavasti jäävadki ilmad nii kauniks nagu praegu siin Saaremaal on, siis me ei peagi otsima ja otsima endale ruume, kus proovi teha!

Nüüd aga siis selles vahepealsest ajast... Katriin turritas ja mossitas peale viimast üritust, viies sellega ära ka kõigi teiste tujud. Aga mis ma ikka teha saan, kui ma tunnen, et motivatsiooni pole ja foorumteatrist ei tea ma ka tuhkagi. Pealegi on mul pea laiali otsas. Aga ma pole vist ainuke:D Eelmisel nädalal pidime kokku saama statkal, mis asub šnelli tiigi ääres. Seda asukohta mäletas aga ainult kaks meie liikmetest(Mihkel ja Britta). Kelli magas sellel ajal, kui me kokku pidime saama, Merka oli Falgi pargis ja Leene Hirvepargis. Mina, Katriin oleks läinud Falgi parki, seal ma ka olin, kui me tegelt Brittaga pidime Balti jaamas kokku saama.

AGA ma pean mainima, et ma olen oma entusiasmi tagasi saanud! Meil on käsin neli lugu, üks neist peab kindlasti valmis saama järgmiseks reedeks, ehk meil on aega täpselt neli ja pool päev. Meessoost inimesi on meil ka vaja, sest mehed peavad ikka mehi mängima.
Ja ega sellega hädalemine ei lõppe, meil pole reedeseks ürituseks ruume kaa!

Klaasist kobra teeb parandustööd

1, 2, 3 nädalat, kuigi tundus olevat möödunud juba pool aastat viimasest sündmusest. 1, 2, 3, 4, 5 inimest peale meie, kuigi tagasi (foorum)teatri raja peale saamiseks just paras arv. Siiski pisike küsimus, kas või moe pärast: inimesed, kus te olete?
Kui saime eile kell kolmveerand viis kokku, siis polnud üleüldse foorumipäeva tunnet. Oli ja ei olnud ka, päike paistis nõnda, nagu pole juba ammu nähtud, ja süda põksus teisiti kui tavaliselt reedestel päevadel. Kui ootasime kell kuus inimesi Teatrilabori hoovi sees, aga mitte Labori enda sees, siis oli kõhus imelikum kui tavaliselt on. Ja tõtt öelda oligi seekordne sündmus teistsugune, kui ta seda tavaliselt oli. Väga hea, kui minu käest küsida. Rahulik, väheste inimestega, rohke söögiga (olgu, see on samaks jäänud). Vestlus sündis pealesurumiseta ja loomulikult. Tolmukübemete jälgimine möödus kisa ja kära saateta. Mõtisklusi enda ja teiste kohta jätkus. Sama käib ka õhupallitennise matšide kohta. Ma ei saa öelda teiste eest, kas see oli tagasilangus, edasiminek või uus algus, aga minule igatahes meeldis. Ahjuõunu oli juba kergelt tunda.
Siiski-siiski peab nentima, et oleme hetkel suurte valikute ees. Näiteks juba mitmendat kuud püsib küsimus, kus suunas läheme. Kas me ignoreerime või püüame mõista teisi ja end? Kas me tahame olla punase palliga inglikesed või kurjad tulnukad? Kuidas me ennast inspireerime, kui kõik tundub olevat ilma mõtteta? Miks on nii? Kas see on üledramatiseering? Vahest peame me oma meetodid ümberorganiseerima? Mis pakub meile endile rõõmu ning mis teistele? Kuidas me neid ühendame? Miks Brittale meeldivad nii väga küsimärgiga lõppevad laused? PÕRRAZUZUKI.

Kõhtu lahtistavad mahlad ning meeliergutavad söögid

Jälle on möödas pikk pikk aeg ning rääkida oleks paljust.
Eile, 25. märtsil, tulime tagasi Rõõmuvabriku laagrist Käärikult. Tegemist oli kuuepäevase lastekodulastele mõeldud projektist, et neile rõõmu valmistada. Meie olime seal kohal selleks, et noorukitele teatrit õpetada. Lõpetasime kahe etüüdiga. Üks rääkis varastatud naerust ja teine noorukestest näitlejatest. Saime palju emotsioone, mis ei mahtunud kohati äragi. Need mõned päevad olid kõigile eneseületuseks ning uute pisikeste sõbrakeste saamiseks.

Selle kuu sisse jäi ka meie üks sündmus Teatrilaboris. Pean mainima, et ei mäleta sellest kuigi palju, kuid midagi väga head see polnud. Lahkusime jälle tülpinud nägudega, kuid Jarko mainib, et me ei peaks nii palju melanhoolitsema. Reedel on varsti käes ning me oleme üritamas kasutada karmimaid meetmeid ja autoriteetseid inimesi. Ülejäänu jäägu saladuskatte alla, kuid asi sisandab prožektoreid!

Zombied, Roosad Pantrid, lõvid, piisonid ja laululinnud vallutasid Tallinna Ülikooli

Just, just, nii oligi.
18. veebruaril saime me ühe täiendava koolituse Mihklilt ja Madiselt. Kell kümme hommikul suundusime kõik pehme kattega ruumi suunas, kus oma päev meeldivalt veeta.
Ellu ärkasid Roosad Pantrid, kes hiilisid vaikselt, samuti saime laulda laulu oma lemmiksöökidele.
Ood Britta ema peedipirukale!
Nimelt lõunasöögi otsing oli ka paras seiklus meile viiele. Tahtsime midagi head, odavat ja lähedalt. Lõpuks lonkisime läbi kaks söögikohta, Katriin lõpetas putka hamburgeriga ja teised Comarketi toitudega.
Lõunalt tagasi tulles avastasime, et keegi tahtis pidada loengut just seal ruumis, kuhu meie end mugavalt sisse seadnud olime. Leene jooksis aga esimese korruse tädi vahet ja tõi meile uue ruumi võtme. Oh õudust, see oli kui klassiruum. Õnneks oli meie seas kaks lavameistrit/töölist, kes kippelt said meile vaba ruumi valmistatud ja seinaäärsed said täidetud üksteise peale asetatud laudadega. (Varsti varustan ka bloggerit pildimaterjaliga, hetkel on sellega aga probleeme:D)
Päeva teises pooles saimegi ise mänge läbi viia, kiitus Leenele, kes väga vahva harjutuse ise välja mõtles lõunapausil. Katriin ja Britta said proovida kätt väikest viisi jokerdamisega.
Samuti on teada, et Mihkel on mingi pro-vend muusika alal eks:D Proovisime ta mängu "Kiirgav linn". Nimelt üks rühm laulis bassis üht rütmi, teine rühm laulis kõrgamalt teist heli. Alguses laulsime seda kõike silmad lahti ja seistes. Lõpuks aga sulgesime silmad ja laulsime kõik silmad kinni liikudes. Britta ja Kelli tagusid pillidega rütmi,teised jalgade ja plaksudega. See oli niiii hea! Tulemus oli minu meelest super. Igatahes vastasmajas toimunud ülikooliloeng tundus palju kordi igavam.
Koolitus sai lõpetatud vaikse tagasiside ringiga kella viie paiku.
Trammipeatusesse suundusime me kõik ragistades lauset "People come here for sunshine and reggae music".

Aitäh veelkord Mihklile ja Macaroonile!

25. jaanuar Koos/Bmecte´ga

2008 aasta teine üritus( Aivar Halleri sõnul halb sõna) on tehtud. Olime Teatrilaboris koos Bmecte inimestega. Rahvast oli niii palju, et ringi ei mahtunud peaaegu et äragi.Nagu pudru ja kapsad oli, igal pool olid inimesed:D Meid käis filmimad EuroNews, need mehed said hetkega tülli kiskuda Mihkliga, kes palus, et nad ei hõivaks kohta ringi keskel. Kairid ja Marit olid ka kohal, nii rõõmustav:)

Etenduse poole pealt nii palju, et meil oli planklugu, ehk pealtvaatajad mõtlesid meie loo välja, esmakordne kogemus meie jaoks.

Meie liigutamegi mägesid....

Selja taha on jäänud kolm päeva Rocca al Mare koolis, kolm päeva ajude ragistamist, kolm päeva eneseületamist, kolm päeva ülivajalikku ja huvitavat informatsiooni. Nimelt meie käisime Heateo koolitusel Peep Vainu, Aivar Halleri ja Artur Taevere õpetussõnu kuulamas! Meil olid niiii põnevad päevad ja ka ööd.
Esimesel õhtul lõpetasime kell 2, sest me valmistusime raadiofoorumteatriks. Nimelt siis laupäeval lippasime meie, Katriin ja Britta, Gonsiori tänavale, et 45 minutit olla otse-eetris!
Teisel ööl Katriin magas, aga kõik teised mängisid oma uute tuttavatega.


Muide, meie hakkame ainult õiget hunti toitma ja oma eesmärke märksa teisiti seadma!

love buzz

(vabandan, et ükski minu postituse tiitel ei lähe kokku jutuga, mis allpool on)

Eelmisel reedel(04.01.2008) käisime Rae valla toredatele noortele foorumteatri töötuba tegemas! Kohal oli kaks Jüri noortekeskuse töötajat ja kümmekond last vanuses 7-13. Me ei olnud kursis nende vanusega, seega panime veidi mööda töötoa ülesehituse ja teemaga, kuigi see haaras neid siiski suurepäraselt kaasa.

Mõeldi välja ägedaid leiutisi koolipäeva põnevamaks muutmiseks ja tehti pilte vägivalla teemal.

Homme toimub meie viies üritus, mis tuleb väga intrigeeriv. Meid külastab Raadio 2, kes tahab meiega reportaazi teha.