Finito

Eile oli 30. mai. Päev, mil toimus meie (hooaja) viimane foorum Teatrilaboris. Kohal oli 13 inimest, kui Kelli lugemisega puusse ei pannud, aga meil oli kuradi tore. Maris ja Rauno tegid muffineid, Jarko ja Co tõi komme, juua ja kringlit, meie Kelliga tegime õunamaiust!
Ma ei tea, kui pikalt ma nüüd peatun selle väga palju kõmu tekitanud hõrgu keefiri-suhkru-õuna ampsu juures. Lihtsalt me Kelliga ei ole sündinud kokkamiseks, aga originaalsed oleme siiski( kuigi see olevat ka vaieldav, sest me ju sonkisime kõigest kolm asja kokku).
Tegime lugu, mis Mihkli jutu järgi väga hea, mina olin Jokker, ehk ma natuke sonkisin seda lugu oma oskustega.
Mingil hetkel istusime maha ja hakkasime arutama, mis järgmine aasta saab, kes mida tundis mingil hetkel ja mida osalejad sellest saanud on. Kuulsime nii häid kui halbu asju, kuid see vestlus oli kõigile väga informatiivne ja vajalik.

Ma ei tea, kuidas teistega lood olid, aga Kellil, Jarkol ja Pauliinal oli ka väga tore ja lõbus õhtu peale foorumi lõpetamist. (wink wink)


*Aga ma praegu mõtlesin, et peaks äkki mingitest emotsioonidest rääkima? Lugesin vahepeal meie punast kastikest, kus oli väga armsaid ütlusi mingitest aegadest, mis tegid seest soojaks.
Igatsus poeb juba praegu hinge, Kelli ja Britta lähevad ära, meil ei ole suvi läbi enam foorumeid, ma loodan, et me siiski näeme üksteist ja ma usun, et meie omavahelised suhted on pingevabamad, sest meil ei ole asja, millega oleks koguaeg kiire.
Südamesse pugesid ka kõik inimhinged, kes end avasid ja olid valmis laskma sisse miskit, mida me üritasime laiali lennutada.

Suur südamest tulev tänu kõigile, kellega ma kokku puutusin selle aja sees!