Lihtsalt suu-re-pä-ra-ne!

Kirjutab: Britta

Manage nüüd oma silme ette kujutis, kus Britta ja Merilin istuvad teatrisaalis, vaadates Tallinn Teater Treffil Hollandi etendust "Ingel". Järsku hakkab B kott vibreerima. Värin lõppeb, siis algab ta taas. Kõik kordub ka kolmas kord. Pärast suurepärast etendust kodutust mehest ning tema hallutsinatsioonide viljast Gregist uurib Britta oma telefoni ja avastab, et too kannatamatu inimene oli olnud Katriin. Mis saab olla nii oluline, et segada teatrielamust? Uudishimust põledes helistab B tagasi. Seda, mis järgneb, poleks ei Britta ega ka Merilin (võin ma sinu eest rääkida?) osanud aimata. Tegelikult ma arvan, et mitte keegi meist ei oodanud midagi sellist.

Tõepoolest, kui Katriin teatab sulle, et meie projekt on saanud Hansapangalt just 25000 krooni toetust ning nad leiavad, et meie idee on tõepoolest suurepärane ja vajalik, siis tekib lausa ise taevas lendamise tunne, viidates etendusele, millest ma põgusalt ka rääkisin. 25000 krooni. Kakskümmend viis tuhat krooni. Palju raha. Aga asi ei olegi summas endas, asi on selles, et nüüd peame me tõepoolest pingutama, püüdlema ja tegutsema. Toetuse saamine ei tähenda seda, et me peaksime loorberitele puhkama jääma, vaid vastupidi - me peame andma endast parima ja oleme nii põhjalikud kui võimalik, seda kas või eelarve koostamises. Kuid lisaks sellele on lausa imeline see, et inimesed, targad, eluküpsed ja ammu naiivsuserüü minetanud inimesed, leiavad üksmeelselt, et meie projekti on vaja. Just see on see, millest ma olen unistanud. Ma olen neljapäevasest alates hõljunud pilvedes (kujundlikult rääkides siiski), kui ma meie projektile mõtlen. Elu on ilus.

Kelli eeskujul kiidaksin ka mina Katriini. Ilma sinuta poleks me seda teinud! Aga peale selle õnnitlen ma KÕIKI meie meeskonnast, sest ausalt öeldes oleme me seda väärt. Nüüd on vaja vaid seda tõestada ka laiemale hulgale.