Loads of fun

Kirjutab: Britta

Kuna Katriin juba kirjutas Hansapangast, siis otsustasin ma, et ma ei ole papagoi rollis ning ei hakka rääkima, kui mõnus ja vaba õhkkond seal siiski oli. Ei, ma vestan hoopis loo meie lõbusast proovist, mis täna aset võttis ja mida ka eelmises sissekandes väga põgusalt mainiti.
Olles just jõudnud väljuda oma majast ning kõrvaltänavale rõõmsalt kekselda, helistas mulle Katriin, kes päris nõudlikult, kus ma olen ning kas ma ikka teistele ka proovist teatasin, sest hetkel oli ta Falgi pargis ihuüksinda. Pärast säärast kõnet tõstsin ma tempot ning lustaka kekslemise asemel tegin turbokõndi. Loogiliselt olin ka mina varsti Falgi pargis, et leida eest Katriin, kes teatas, et just oli helistanud vene ajakirjanik ja pärinud meie projekti kohta. Peatselt saabus ka Anita, kes oli koos minuga tunnistajaks Katriini teisele kõnele eespool mainitud ajakirjanikuga. Saime teada, et Pärnu Postimees kirjutab artikli Hansapanga "Tähed särama!" võitnud projektidest. Meie esimene meediakajastus, jehuu! Pärast seda jõudis kohale ka Kelli.
Seadnud end mugavalt sisse ühe loodusliku vihmavarju all, asusime tööle. Kuna esimeseks teemaks võtsime integratsiooni, polnud ka raamatus "Adventures in Forum Theatre" pakutavatest situatsioonikirjeldustest abi. Oli selge, et on vaja mõelda ise välja mõni juhtum. Esimese asjana tuli meil pähe pronksiöö(d). Pärast Anita kirjeldusi oma seiklustest neil kahel õhtul, hakkas meil tekkima kerge kujutelm võimalikust loost. Meie vestlus kandus küll tuhandeid kordi päevakorrast eemale ning me vahetasime mõtteid nii keeleoskuse kasulikkusest ja tolliametnike veidrustest, aga üldiselt saime me midagi siiski välja mõeldud. Kahjuks pidi Anita just siis lahkuma, kui me taas õigele järjele jõudsime. Jätkasime kolmekesi ning sündis lugu Katjast, Artjomist ja Mihhailist, kahest eestlasest ja hetkel veel olematust tegelasest.

Artjom on 22-aastane meessoost venelane, kes on Eestis vaid igavusest ja ei austa riiki, kus elab. Tema meelistegevused on peksmine, sõimamine, räuskamine ning oma tüdruku Katjaga koosolemine.
Katja on 17-aastane naissoost venelane, kes küll ei oska suurt midagi öelda pronkssõduri tähenduse kohta, kuid kuna tema poisssõber Artjom ei salli eestlasi, tegutseb ka tema provokaatorina, seda selleks, et saada üks ilus paar pesu.
Mihhail on 20-aastane meessoost venelane, kes armastab Eestit ning oma põhimõtete kohaselt püüab ka rääkida eesti keelt, kuna see on siiski ju riigikeel. Ta peab ennast pigem eestlaseks, kuid kuna teda on koolis narritud oma tegeliku rahvuse pärast ja seda just eestlaste poolt, siis pole see kuuluvustunne nii tugev, kui võiks olla näiteks sooja suhtumise korral. Mihhaili juures on halb see, et ta on kergesti mõjutatav ning teiste sõprade puudumise tõttu (just oma põhimõtete pärast) hoiab ta oma ainsast semust Artjomist kogu väega kinni.
Kahe eestlase iseloomujooned on veel määramisel, kuid selge on see, et nad vihkavad tulihingeliselt kõiki venelasi ning on valmis isamaa tähtsust neile ka rusikatega näitama, kuna just see ongi ju armastus.
Kuna hetkel veel olematu kuues tegelane on hetkel veel olematu (väga loogiline), siis ei saa tema kohta kohe mitte midagi öelda. Võib-olla siis seda, et tema peaks neutraalne olema.
Lugu seisneb selles, et Mihhail, Artjom ja Katja lähevad Tõnismäele. Nad on osa massist ning nad sümboliseerivad seda, mis nende inimeste sees tegelikult toimus. Mihhail on Tõnismäel selleks, et avaldada protesti selle vastu, et eestlased venelaste jaoks midagi nii olulist soovivad teisaldada ja tahab seda rahumeelselt teha. Artjom ja Katja on seal selleks, et rüüstata ning lõhkuda, näidata oma viha. Pronkssõdur on vaid ajend. Artjom ja Katja üritavad Mihhaili meelitada, et ka tema nendega laamendaks. Mihhail keeldub kindlameelselt ja korduvalt. Artjom proovib uut taktikat, ähvardades Mihhaili sellega, et ta pole enam tema sõber. Meeleheitest hakkab Mihhail liikuma nõustumise poole ning peale mõningast pinnimist otsustabki ta Artjomi ja Katjaga kaasa minna. Järgmisel hetkel astub nende juurde kaks eestlast, kes asuvad neid sõimama ja tibladeks kutsuma. Mihhail, kes asub seletama oma seisukohti eestlaste suhtes ning räägib nendega ka viisakas eesti keeles, saab obaduse.
Mis järgneb, on improvisatsioon. Ütleme nii, et ka eelnev peaks tegelikult rohkem impro olema, aga lihtsalt mingi põhi on olemas. Lugu on muidugi veel viimistlemisel ja vajab täiustamist, aga iseenesest me oleme uhked. Pealegi saime seda tehes ääretult palju nalja.

Peale seda otsustasime mõelda ka, mida me homsel kohtumisel Heateo noorte ettevõtjatega teeme. Kuna oma 10-minutisele tutvustusele ja kulgu seletamisele peaks lähenema võimalikult loominguliselt, siis kuidagi jõudsime me ideeni tuua mängu minu kodus pesitsevad teletupsukostüümid ning näidata Po kõhu pealt videot (sülearvuti abil). Järgnes küsimus, mida me siis videos täpselt räägime ja kuidas? Sarnaselt "Teletupsudes" olevatele klippidele lastest mõtlesime end mudilaste rolli ja rääkisime kõigest, mis me viimasel ajal teinud oleme, lapselikus vormis. Väga lapselikus vormis, pean mainima. Ka kaameratöö on tehtud nii amatöörlikuks ja titekaks kui võimalik ja filmitud on lõik Katriini fotokaamera abil. Kui leian võimaluse, kuidas see video panna internetti, siis postitan lingi sellest kindlasti ka siia.

Ära peaks mainima ka Piret Järvise ja Kaevuri kommid. Aga muidu ongi kõik. Loodan, et nautisite mu lühikest sissekandekest.

Lihtsalt suu-re-pä-ra-ne!

Kirjutab: Britta

Manage nüüd oma silme ette kujutis, kus Britta ja Merilin istuvad teatrisaalis, vaadates Tallinn Teater Treffil Hollandi etendust "Ingel". Järsku hakkab B kott vibreerima. Värin lõppeb, siis algab ta taas. Kõik kordub ka kolmas kord. Pärast suurepärast etendust kodutust mehest ning tema hallutsinatsioonide viljast Gregist uurib Britta oma telefoni ja avastab, et too kannatamatu inimene oli olnud Katriin. Mis saab olla nii oluline, et segada teatrielamust? Uudishimust põledes helistab B tagasi. Seda, mis järgneb, poleks ei Britta ega ka Merilin (võin ma sinu eest rääkida?) osanud aimata. Tegelikult ma arvan, et mitte keegi meist ei oodanud midagi sellist.

Tõepoolest, kui Katriin teatab sulle, et meie projekt on saanud Hansapangalt just 25000 krooni toetust ning nad leiavad, et meie idee on tõepoolest suurepärane ja vajalik, siis tekib lausa ise taevas lendamise tunne, viidates etendusele, millest ma põgusalt ka rääkisin. 25000 krooni. Kakskümmend viis tuhat krooni. Palju raha. Aga asi ei olegi summas endas, asi on selles, et nüüd peame me tõepoolest pingutama, püüdlema ja tegutsema. Toetuse saamine ei tähenda seda, et me peaksime loorberitele puhkama jääma, vaid vastupidi - me peame andma endast parima ja oleme nii põhjalikud kui võimalik, seda kas või eelarve koostamises. Kuid lisaks sellele on lausa imeline see, et inimesed, targad, eluküpsed ja ammu naiivsuserüü minetanud inimesed, leiavad üksmeelselt, et meie projekti on vaja. Just see on see, millest ma olen unistanud. Ma olen neljapäevasest alates hõljunud pilvedes (kujundlikult rääkides siiski), kui ma meie projektile mõtlen. Elu on ilus.

Kelli eeskujul kiidaksin ka mina Katriini. Ilma sinuta poleks me seda teinud! Aga peale selle õnnitlen ma KÕIKI meie meeskonnast, sest ausalt öeldes oleme me seda väärt. Nüüd on vaja vaid seda tõestada ka laiemale hulgale.

Ninnunännu

Kirjutab: Britta

Kuna meil on kavas oma blogi teha võimalikult interaktiivseks ja lõbusaks ning millegi visuaalne nägemine annab oludest palju parema pildi, panen siia üles mõned vahvamad fotod neljapäevasest ja esmaspäevasest koosolekust. Lisaks oleks lausa patt jätta aust ja kuulsusest ilma Katriini uus fotokaamera, mis meile nii palju tegevust ja rõõmu on pakkunud.

Esmaspäev:

Nalja kui palju!

Nii meeletult igav, et lausa heidaks murule pikali ja magaks (not really)

Kümnest kohast kokkukasvanud Siiami kaksikud

Vahel oleme me kurvad ja segaduses..

..ja suurest tööst rusutud..

..teinekord aga ei saa me naeru pidamagi.

Rännakud vanalinnas osutavad väga kunstilisteks.

"Seo palun mu pael kinni, Kelli, muidu mu seelik muutub taas ülemeelikuks!"

Ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna..

.. ja ei suutnud seda ka nüüd.

Esinduslik ja igati eeskujulik meeskond (pöörakem tähelepanu Merilini tegevusele)

Linnud on meie sõbrad.

Ka ametiasjad ei takista meid poseerimast.

Mikromakromikro

Varjude mäng

Intro

Kirjutab: Britta

Alguses ei plaaninud ma küll siia esimesena kirjutada, kuid nüüd mõistsin, et mingi selgitustöö peaks ehk tegema, olgugi et see blogi on eelkõige meie enda jaoks. Aga kirjutada on mõnus ja selgitada on mõnus. Unustagem asjaolu, et tegelikult ei ole ma suurem asi sissejuhataja ja meeleolu looja.
Alustuseks oleks vast viisakas end tutvustada: oleme üks ääretult vinge viieliikmeline punt Tallinnast, kes umbes kuu aega tagasi asus tegema ühte meeletult ägedat projekti. Mina, see klaviatuuri taga olija, olen Britta, kes peaks ideeliselt oleme meie meeskonna juht. Ometi eelistan ma pigem öelda, et kõigil meist on võrdne osa ning roll.
Aga milles meie projekt siis seisneb? Nagu ka meie blogi nimigi ütleb, (hint: teatraalsed porgandid) on tegu teatriga. Aga mitte lihtsalt tavalise teatriga, vaid millegi veelgi etemaga - foorumteatriga nimelt. Foorumteatri lõi 1960. aastate lõpus Augusto Boal, kui ta leidis, et on vaja luua uuendatud, kõiki kaasav, sotsiaalne teater. Foorumteater on osa Boali Theatre of the Oppressed'ist, selle nö tuumik. Publik kui selline puudub ning kõik saavad osa. Etendatakse mõni situatsioon, mida hiljem analüüsitakse ning püütakse leida alternatiivseid lahendajaid. Omamoodi erinevus ka klassikalisest teatrist on jokkeril, kes juhib etendust ning püüab võimalikult palju kaasata tegevusse ja mõttetöösse ka vaatajaid. Ja just seda kõike tahame ka meie teha. Me tahame luua foorumteatri klubi, mis käib koos 1-2 korda kuus. Me tahame tekitada koha, kuhu inimestel on hea tulla. Me tahame endas ja osalejates arendada soovi tegutseda ja näidelda.
Konks peitub selles, et tegijad on noored. Mitte ainult, me tahame kaasata nii eesti kui ka vene noori, et läbi kultuuri lähendada kahte erinevat rahvust.


See blogi on selleks, et me saaksime kirjutada raskustest ja õnnelikest juhtumistest teel oma eesmärgini. Nautigem!