Loads of fun

Kirjutab: Britta

Kuna Katriin juba kirjutas Hansapangast, siis otsustasin ma, et ma ei ole papagoi rollis ning ei hakka rääkima, kui mõnus ja vaba õhkkond seal siiski oli. Ei, ma vestan hoopis loo meie lõbusast proovist, mis täna aset võttis ja mida ka eelmises sissekandes väga põgusalt mainiti.
Olles just jõudnud väljuda oma majast ning kõrvaltänavale rõõmsalt kekselda, helistas mulle Katriin, kes päris nõudlikult, kus ma olen ning kas ma ikka teistele ka proovist teatasin, sest hetkel oli ta Falgi pargis ihuüksinda. Pärast säärast kõnet tõstsin ma tempot ning lustaka kekslemise asemel tegin turbokõndi. Loogiliselt olin ka mina varsti Falgi pargis, et leida eest Katriin, kes teatas, et just oli helistanud vene ajakirjanik ja pärinud meie projekti kohta. Peatselt saabus ka Anita, kes oli koos minuga tunnistajaks Katriini teisele kõnele eespool mainitud ajakirjanikuga. Saime teada, et Pärnu Postimees kirjutab artikli Hansapanga "Tähed särama!" võitnud projektidest. Meie esimene meediakajastus, jehuu! Pärast seda jõudis kohale ka Kelli.
Seadnud end mugavalt sisse ühe loodusliku vihmavarju all, asusime tööle. Kuna esimeseks teemaks võtsime integratsiooni, polnud ka raamatus "Adventures in Forum Theatre" pakutavatest situatsioonikirjeldustest abi. Oli selge, et on vaja mõelda ise välja mõni juhtum. Esimese asjana tuli meil pähe pronksiöö(d). Pärast Anita kirjeldusi oma seiklustest neil kahel õhtul, hakkas meil tekkima kerge kujutelm võimalikust loost. Meie vestlus kandus küll tuhandeid kordi päevakorrast eemale ning me vahetasime mõtteid nii keeleoskuse kasulikkusest ja tolliametnike veidrustest, aga üldiselt saime me midagi siiski välja mõeldud. Kahjuks pidi Anita just siis lahkuma, kui me taas õigele järjele jõudsime. Jätkasime kolmekesi ning sündis lugu Katjast, Artjomist ja Mihhailist, kahest eestlasest ja hetkel veel olematust tegelasest.

Artjom on 22-aastane meessoost venelane, kes on Eestis vaid igavusest ja ei austa riiki, kus elab. Tema meelistegevused on peksmine, sõimamine, räuskamine ning oma tüdruku Katjaga koosolemine.
Katja on 17-aastane naissoost venelane, kes küll ei oska suurt midagi öelda pronkssõduri tähenduse kohta, kuid kuna tema poisssõber Artjom ei salli eestlasi, tegutseb ka tema provokaatorina, seda selleks, et saada üks ilus paar pesu.
Mihhail on 20-aastane meessoost venelane, kes armastab Eestit ning oma põhimõtete kohaselt püüab ka rääkida eesti keelt, kuna see on siiski ju riigikeel. Ta peab ennast pigem eestlaseks, kuid kuna teda on koolis narritud oma tegeliku rahvuse pärast ja seda just eestlaste poolt, siis pole see kuuluvustunne nii tugev, kui võiks olla näiteks sooja suhtumise korral. Mihhaili juures on halb see, et ta on kergesti mõjutatav ning teiste sõprade puudumise tõttu (just oma põhimõtete pärast) hoiab ta oma ainsast semust Artjomist kogu väega kinni.
Kahe eestlase iseloomujooned on veel määramisel, kuid selge on see, et nad vihkavad tulihingeliselt kõiki venelasi ning on valmis isamaa tähtsust neile ka rusikatega näitama, kuna just see ongi ju armastus.
Kuna hetkel veel olematu kuues tegelane on hetkel veel olematu (väga loogiline), siis ei saa tema kohta kohe mitte midagi öelda. Võib-olla siis seda, et tema peaks neutraalne olema.
Lugu seisneb selles, et Mihhail, Artjom ja Katja lähevad Tõnismäele. Nad on osa massist ning nad sümboliseerivad seda, mis nende inimeste sees tegelikult toimus. Mihhail on Tõnismäel selleks, et avaldada protesti selle vastu, et eestlased venelaste jaoks midagi nii olulist soovivad teisaldada ja tahab seda rahumeelselt teha. Artjom ja Katja on seal selleks, et rüüstata ning lõhkuda, näidata oma viha. Pronkssõdur on vaid ajend. Artjom ja Katja üritavad Mihhaili meelitada, et ka tema nendega laamendaks. Mihhail keeldub kindlameelselt ja korduvalt. Artjom proovib uut taktikat, ähvardades Mihhaili sellega, et ta pole enam tema sõber. Meeleheitest hakkab Mihhail liikuma nõustumise poole ning peale mõningast pinnimist otsustabki ta Artjomi ja Katjaga kaasa minna. Järgmisel hetkel astub nende juurde kaks eestlast, kes asuvad neid sõimama ja tibladeks kutsuma. Mihhail, kes asub seletama oma seisukohti eestlaste suhtes ning räägib nendega ka viisakas eesti keeles, saab obaduse.
Mis järgneb, on improvisatsioon. Ütleme nii, et ka eelnev peaks tegelikult rohkem impro olema, aga lihtsalt mingi põhi on olemas. Lugu on muidugi veel viimistlemisel ja vajab täiustamist, aga iseenesest me oleme uhked. Pealegi saime seda tehes ääretult palju nalja.

Peale seda otsustasime mõelda ka, mida me homsel kohtumisel Heateo noorte ettevõtjatega teeme. Kuna oma 10-minutisele tutvustusele ja kulgu seletamisele peaks lähenema võimalikult loominguliselt, siis kuidagi jõudsime me ideeni tuua mängu minu kodus pesitsevad teletupsukostüümid ning näidata Po kõhu pealt videot (sülearvuti abil). Järgnes küsimus, mida me siis videos täpselt räägime ja kuidas? Sarnaselt "Teletupsudes" olevatele klippidele lastest mõtlesime end mudilaste rolli ja rääkisime kõigest, mis me viimasel ajal teinud oleme, lapselikus vormis. Väga lapselikus vormis, pean mainima. Ka kaameratöö on tehtud nii amatöörlikuks ja titekaks kui võimalik ja filmitud on lõik Katriini fotokaamera abil. Kui leian võimaluse, kuidas see video panna internetti, siis postitan lingi sellest kindlasti ka siia.

Ära peaks mainima ka Piret Järvise ja Kaevuri kommid. Aga muidu ongi kõik. Loodan, et nautisite mu lühikest sissekandekest.