Klaasist kobra teeb parandustööd

1, 2, 3 nädalat, kuigi tundus olevat möödunud juba pool aastat viimasest sündmusest. 1, 2, 3, 4, 5 inimest peale meie, kuigi tagasi (foorum)teatri raja peale saamiseks just paras arv. Siiski pisike küsimus, kas või moe pärast: inimesed, kus te olete?
Kui saime eile kell kolmveerand viis kokku, siis polnud üleüldse foorumipäeva tunnet. Oli ja ei olnud ka, päike paistis nõnda, nagu pole juba ammu nähtud, ja süda põksus teisiti kui tavaliselt reedestel päevadel. Kui ootasime kell kuus inimesi Teatrilabori hoovi sees, aga mitte Labori enda sees, siis oli kõhus imelikum kui tavaliselt on. Ja tõtt öelda oligi seekordne sündmus teistsugune, kui ta seda tavaliselt oli. Väga hea, kui minu käest küsida. Rahulik, väheste inimestega, rohke söögiga (olgu, see on samaks jäänud). Vestlus sündis pealesurumiseta ja loomulikult. Tolmukübemete jälgimine möödus kisa ja kära saateta. Mõtisklusi enda ja teiste kohta jätkus. Sama käib ka õhupallitennise matšide kohta. Ma ei saa öelda teiste eest, kas see oli tagasilangus, edasiminek või uus algus, aga minule igatahes meeldis. Ahjuõunu oli juba kergelt tunda.
Siiski-siiski peab nentima, et oleme hetkel suurte valikute ees. Näiteks juba mitmendat kuud püsib küsimus, kus suunas läheme. Kas me ignoreerime või püüame mõista teisi ja end? Kas me tahame olla punase palliga inglikesed või kurjad tulnukad? Kuidas me ennast inspireerime, kui kõik tundub olevat ilma mõtteta? Miks on nii? Kas see on üledramatiseering? Vahest peame me oma meetodid ümberorganiseerima? Mis pakub meile endile rõõmu ning mis teistele? Kuidas me neid ühendame? Miks Brittale meeldivad nii väga küsimärgiga lõppevad laused? PÕRRAZUZUKI.

Kõhtu lahtistavad mahlad ning meeliergutavad söögid

Jälle on möödas pikk pikk aeg ning rääkida oleks paljust.
Eile, 25. märtsil, tulime tagasi Rõõmuvabriku laagrist Käärikult. Tegemist oli kuuepäevase lastekodulastele mõeldud projektist, et neile rõõmu valmistada. Meie olime seal kohal selleks, et noorukitele teatrit õpetada. Lõpetasime kahe etüüdiga. Üks rääkis varastatud naerust ja teine noorukestest näitlejatest. Saime palju emotsioone, mis ei mahtunud kohati äragi. Need mõned päevad olid kõigile eneseületuseks ning uute pisikeste sõbrakeste saamiseks.

Selle kuu sisse jäi ka meie üks sündmus Teatrilaboris. Pean mainima, et ei mäleta sellest kuigi palju, kuid midagi väga head see polnud. Lahkusime jälle tülpinud nägudega, kuid Jarko mainib, et me ei peaks nii palju melanhoolitsema. Reedel on varsti käes ning me oleme üritamas kasutada karmimaid meetmeid ja autoriteetseid inimesi. Ülejäänu jäägu saladuskatte alla, kuid asi sisandab prožektoreid!

Zombied, Roosad Pantrid, lõvid, piisonid ja laululinnud vallutasid Tallinna Ülikooli

Just, just, nii oligi.
18. veebruaril saime me ühe täiendava koolituse Mihklilt ja Madiselt. Kell kümme hommikul suundusime kõik pehme kattega ruumi suunas, kus oma päev meeldivalt veeta.
Ellu ärkasid Roosad Pantrid, kes hiilisid vaikselt, samuti saime laulda laulu oma lemmiksöökidele.
Ood Britta ema peedipirukale!
Nimelt lõunasöögi otsing oli ka paras seiklus meile viiele. Tahtsime midagi head, odavat ja lähedalt. Lõpuks lonkisime läbi kaks söögikohta, Katriin lõpetas putka hamburgeriga ja teised Comarketi toitudega.
Lõunalt tagasi tulles avastasime, et keegi tahtis pidada loengut just seal ruumis, kuhu meie end mugavalt sisse seadnud olime. Leene jooksis aga esimese korruse tädi vahet ja tõi meile uue ruumi võtme. Oh õudust, see oli kui klassiruum. Õnneks oli meie seas kaks lavameistrit/töölist, kes kippelt said meile vaba ruumi valmistatud ja seinaäärsed said täidetud üksteise peale asetatud laudadega. (Varsti varustan ka bloggerit pildimaterjaliga, hetkel on sellega aga probleeme:D)
Päeva teises pooles saimegi ise mänge läbi viia, kiitus Leenele, kes väga vahva harjutuse ise välja mõtles lõunapausil. Katriin ja Britta said proovida kätt väikest viisi jokerdamisega.
Samuti on teada, et Mihkel on mingi pro-vend muusika alal eks:D Proovisime ta mängu "Kiirgav linn". Nimelt üks rühm laulis bassis üht rütmi, teine rühm laulis kõrgamalt teist heli. Alguses laulsime seda kõike silmad lahti ja seistes. Lõpuks aga sulgesime silmad ja laulsime kõik silmad kinni liikudes. Britta ja Kelli tagusid pillidega rütmi,teised jalgade ja plaksudega. See oli niiii hea! Tulemus oli minu meelest super. Igatahes vastasmajas toimunud ülikooliloeng tundus palju kordi igavam.
Koolitus sai lõpetatud vaikse tagasiside ringiga kella viie paiku.
Trammipeatusesse suundusime me kõik ragistades lauset "People come here for sunshine and reggae music".

Aitäh veelkord Mihklile ja Macaroonile!

25. jaanuar Koos/Bmecte´ga

2008 aasta teine üritus( Aivar Halleri sõnul halb sõna) on tehtud. Olime Teatrilaboris koos Bmecte inimestega. Rahvast oli niii palju, et ringi ei mahtunud peaaegu et äragi.Nagu pudru ja kapsad oli, igal pool olid inimesed:D Meid käis filmimad EuroNews, need mehed said hetkega tülli kiskuda Mihkliga, kes palus, et nad ei hõivaks kohta ringi keskel. Kairid ja Marit olid ka kohal, nii rõõmustav:)

Etenduse poole pealt nii palju, et meil oli planklugu, ehk pealtvaatajad mõtlesid meie loo välja, esmakordne kogemus meie jaoks.

Meie liigutamegi mägesid....

Selja taha on jäänud kolm päeva Rocca al Mare koolis, kolm päeva ajude ragistamist, kolm päeva eneseületamist, kolm päeva ülivajalikku ja huvitavat informatsiooni. Nimelt meie käisime Heateo koolitusel Peep Vainu, Aivar Halleri ja Artur Taevere õpetussõnu kuulamas! Meil olid niiii põnevad päevad ja ka ööd.
Esimesel õhtul lõpetasime kell 2, sest me valmistusime raadiofoorumteatriks. Nimelt siis laupäeval lippasime meie, Katriin ja Britta, Gonsiori tänavale, et 45 minutit olla otse-eetris!
Teisel ööl Katriin magas, aga kõik teised mängisid oma uute tuttavatega.


Muide, meie hakkame ainult õiget hunti toitma ja oma eesmärke märksa teisiti seadma!

love buzz

(vabandan, et ükski minu postituse tiitel ei lähe kokku jutuga, mis allpool on)

Eelmisel reedel(04.01.2008) käisime Rae valla toredatele noortele foorumteatri töötuba tegemas! Kohal oli kaks Jüri noortekeskuse töötajat ja kümmekond last vanuses 7-13. Me ei olnud kursis nende vanusega, seega panime veidi mööda töötoa ülesehituse ja teemaga, kuigi see haaras neid siiski suurepäraselt kaasa.

Mõeldi välja ägedaid leiutisi koolipäeva põnevamaks muutmiseks ja tehti pilte vägivalla teemal.

Homme toimub meie viies üritus, mis tuleb väga intrigeeriv. Meid külastab Raadio 2, kes tahab meiega reportaazi teha.

Julge olla julge

Märkamatult on kätte jõudnud juba kuueteistkümnes detsember ja vahepealseid sündmusi pole keegi kajastanud meie blogis.

Me käisime neljapäeval esinemas konverensil Side ON side. Üritusel räägiti tolerantsuse kasvatamisest, ning oma etendusega sobisime sinna. Meid võeti vastu väga hästi, publik läks kiiresti käima. Aega anti meile vähe, pidime 45 minutiga korda saatma selle, milleks oleks vaja vähemalt 1,5 tundi, kui mitte rohkemat.

Võin kõigi nimel öelda, et projekti kirjutades ei mõelnud keegi selle peale, et meid ka kuskile esinema kutsutakse. Arvasime, et asi piirdubki sellega, et me teeme vaikselt oma üritusi ja tunneme sellest rõõmu. Nüüdseks oleme käinud näitlemas/rääkimas kahel konverensil ning lähinädalatel esineme kahes kohas veel. Meeldiv üllatus, kas pole?



Reedel oli ka meil neljas üritus, jõulueri nimelt. Seekord ei teinud meie etendust, vaid lasime rohkem teisel tegutseda. Kõik said oma improvisatsioonivõime ja näitlemisoskuse tööle panna etüüde tehes. Ka kõige vaiksemad hiirekesed muutusid julgeteks lõvideks:D Käisime Teatrilaborist väljas häid soove ütlemas võõrastele jalakäijatele. See oli üks põnev kogemus nii mõnelegi.
Loooomulikult ei saa mainimata jätta suuuri toiduvirnu. Meil on ju uus toitlustaja, Soja, kes nii lahkelt andis meile tofupalle ja kohupiima ja jogurtit. Loomulikult küpsetasime me ka ise kaneelikukleid ja kaerakäkke ja marjakooki. Meie armsad klubiliikmed tõid kringlit ja küpsiseid ja iseküpsetatud muffineid.

Üritus oli taaskord meeletult lõbus, kuid ma oleks hoopis rohkem rõõmu tundnud, kui mul poleks 38,5 palavik olnud:D