SINA sünnipäev oli vägev. Me tantsisime kingatallad auklikuks! Plaksutasime käelabad villi. Naersime suud suuremaks. Tänasime üksteist põhjalikult ja hingest. Mixicime megamixe. Kallistasime. Elasime üksteistele kaasa. Unustasime lõikelaua teise saali. Mängisime veidikene lolli. Laulsime! Mängisime. Mängisime veelkord. Pidasime omamoodi kõnesid.Kinkisime rõõmu, soove, mõtteid.
Ilus.
esmaspäev, 28. aprill 2008
laupäev, 26. aprill 2008
Tsupa-tsups
Täna on pronksöö 1.aastapäev. Eile üritasime meie targa näoga teha üritust Hirvepargis, aga mis te arvate, mis välja tuli?
Pudru ja kapsad. Olime just lõpetamas oma etendust, kui meie juurde jalutasid kaks politseinikku. Mõlemal tõredad ja ärritatud näod peas, nad isegi ei olnud valmis rahulikult asja arutama. Niisiis paluti meil peale kottide saputamist lahkuda. 3 minutit anti selleks aega. Meiega oli kaasas aga Mihkel, kes ei tahtnud asja nii jätta. Ta uuris ja puuris ja vihastas korravalvureid ja lõpuks pidi ta oma dokumente näitama ja arvatavasti tema nimi kirjutati ka üles. Politseinikud arvasid vist, et avalik foorum tähendab linna heaolu jaoks kuidagi kurja kuulutavalt.
Lõpuks võtsime oma kompsud ja kadusime Shnelli tiigi äärde. Seal meid enam ei segatud ja meie ei seganud teisi.
Nüüd aga üritusest endast. Põhiliselt oli tegemist kavavälise katsetusega. Suurepärane foorum tekkis peale sekeldusi politseiga, me oleks pidanud seda ära kasutama ja tekitama pildid või isegi algelise loo, kuid rahvas ei tahtnud liikuma hakata kuidagi. Aga see selleks, vähemalt said kõik rääkida oma lugudest politseinikega, nii halbadest kui headest.
Tegime ka üle pika aja etenduse. Külalisesinejaks oli Jarko Kraht! Wuhooou!
Hakkasin juba natuke halbades toonides rääkima, aga praegu meenus Mihkli ürlus, et ükski foorumteatri katsetus ei saa olla läbi kukkunud või halb. Kogemused on kõik ja igaüks on erimoodi hea.
Kõige rohkem oli meil, korraldajatel, kahju vist sellest, et Leene, Britta ja Merka olid valmis seadnud suurepärase maasikumängu ja need lipikud-lapikud jäid kõik nüüd Hirveparki. Õnneks aga nad ei jätnud asja nii ja mõne aja pärast läks kaks gruppi siiski jooksma Hirveparki! Valmisid lahedad luuletused, räpiretsitatiivid ja auhinnad olid ka ju olemas. Loomulikult kõigile. Ka neile, et Shnelli tiigi ääres kükitasid, vanu aegu meenutasid ja Balti jaamas rasvast kohupiima pirukat ostmas käisid.
14. mail läheme Tartusse. Oliver kutsus. Tahavad õppejõude ja õpilasi ühendada ja üksteist paremini tundma õppida. Mina olen Jokker.(mõttepaus) Jah, mina olen Jokker. Mihkel arvab, et me kõik peaksime Jokkerit kunagi proovima ja see on suurepärane võimalus algust teha.
Jätkub...
Pudru ja kapsad. Olime just lõpetamas oma etendust, kui meie juurde jalutasid kaks politseinikku. Mõlemal tõredad ja ärritatud näod peas, nad isegi ei olnud valmis rahulikult asja arutama. Niisiis paluti meil peale kottide saputamist lahkuda. 3 minutit anti selleks aega. Meiega oli kaasas aga Mihkel, kes ei tahtnud asja nii jätta. Ta uuris ja puuris ja vihastas korravalvureid ja lõpuks pidi ta oma dokumente näitama ja arvatavasti tema nimi kirjutati ka üles. Politseinikud arvasid vist, et avalik foorum tähendab linna heaolu jaoks kuidagi kurja kuulutavalt.
Lõpuks võtsime oma kompsud ja kadusime Shnelli tiigi äärde. Seal meid enam ei segatud ja meie ei seganud teisi.
Nüüd aga üritusest endast. Põhiliselt oli tegemist kavavälise katsetusega. Suurepärane foorum tekkis peale sekeldusi politseiga, me oleks pidanud seda ära kasutama ja tekitama pildid või isegi algelise loo, kuid rahvas ei tahtnud liikuma hakata kuidagi. Aga see selleks, vähemalt said kõik rääkida oma lugudest politseinikega, nii halbadest kui headest.
Tegime ka üle pika aja etenduse. Külalisesinejaks oli Jarko Kraht! Wuhooou!
Hakkasin juba natuke halbades toonides rääkima, aga praegu meenus Mihkli ürlus, et ükski foorumteatri katsetus ei saa olla läbi kukkunud või halb. Kogemused on kõik ja igaüks on erimoodi hea.
Kõige rohkem oli meil, korraldajatel, kahju vist sellest, et Leene, Britta ja Merka olid valmis seadnud suurepärase maasikumängu ja need lipikud-lapikud jäid kõik nüüd Hirveparki. Õnneks aga nad ei jätnud asja nii ja mõne aja pärast läks kaks gruppi siiski jooksma Hirveparki! Valmisid lahedad luuletused, räpiretsitatiivid ja auhinnad olid ka ju olemas. Loomulikult kõigile. Ka neile, et Shnelli tiigi ääres kükitasid, vanu aegu meenutasid ja Balti jaamas rasvast kohupiima pirukat ostmas käisid.
14. mail läheme Tartusse. Oliver kutsus. Tahavad õppejõude ja õpilasi ühendada ja üksteist paremini tundma õppida. Mina olen Jokker.(mõttepaus) Jah, mina olen Jokker. Mihkel arvab, et me kõik peaksime Jokkerit kunagi proovima ja see on suurepärane võimalus algust teha.
Jätkub...
kolmapäev, 23. aprill 2008
Abrakadabraka
Vahepeal on saanud ka SINA 1-aastaseks!
Juheiiii. Sünnipäev toimub Nõmmel ja tegu on Grease-stiiliga.
Ettevalmistused on suured, laulud-kõned-juustus-kostüümid on vaja korda seada. Mina isiklikult olen väga ärevil.
AGa nüüd veidi vähem roosilisemast teemast. Kevad on südames, meie projektisisesed dialoogid ja monoloogid on muutunud. Üksteisest möödarääkimine ja kahe inimesega kokkusaamised on kuidagi sagedased. Kas on kohale jõudnud tõsine tüdimus? Motivatsiooni puudus? Mis võimalused veel on?
Aga nüüd veidike lillelisemaks tagasi uuesti:) Mu isa ütles täna, et meie venelased on passiivsemad meie üritustel, sest meie projekt kandis vilja juba:D Et me tegime nii head tööd, et nad tundsid end kohe nii hästi ja läksid maailma vallutama. Kui see vaid nii oleks, aga positiivselt võib ju mõelda ikka.
Kohtasin täna meie kommionu ka, kes osutus äärmiselt vaimukaks ja toredaks inimeseks. Suuuuured tänud talle kommide, küpsiste ja mahla eest!
Ülehomme on 25. aprill. Ülehomme on Hirvepargis hunnik inimesi, kes jooksevad ringi ja nokivad teri. Ülehomme on FoorumTe: üritus. Ülehomset kardan ma ka, saladuskatte all ütlen, et me pole päris osatäitjatega veel proovi teinud...Aga see oli kõigest saladus.
Juheiiii. Sünnipäev toimub Nõmmel ja tegu on Grease-stiiliga.
Ettevalmistused on suured, laulud-kõned-juustus-kostüümid on vaja korda seada. Mina isiklikult olen väga ärevil.
AGa nüüd veidi vähem roosilisemast teemast. Kevad on südames, meie projektisisesed dialoogid ja monoloogid on muutunud. Üksteisest möödarääkimine ja kahe inimesega kokkusaamised on kuidagi sagedased. Kas on kohale jõudnud tõsine tüdimus? Motivatsiooni puudus? Mis võimalused veel on?
Aga nüüd veidike lillelisemaks tagasi uuesti:) Mu isa ütles täna, et meie venelased on passiivsemad meie üritustel, sest meie projekt kandis vilja juba:D Et me tegime nii head tööd, et nad tundsid end kohe nii hästi ja läksid maailma vallutama. Kui see vaid nii oleks, aga positiivselt võib ju mõelda ikka.
Kohtasin täna meie kommionu ka, kes osutus äärmiselt vaimukaks ja toredaks inimeseks. Suuuuured tänud talle kommide, küpsiste ja mahla eest!
Ülehomme on 25. aprill. Ülehomme on Hirvepargis hunnik inimesi, kes jooksevad ringi ja nokivad teri. Ülehomme on FoorumTe: üritus. Ülehomset kardan ma ka, saladuskatte all ütlen, et me pole päris osatäitjatega veel proovi teinud...Aga see oli kõigest saladus.
pühapäev, 20. aprill 2008
Buugi-vuugi
Vaevaliselt on kätte jõudnud kevad, mis FoorumTe: mõistes tähendab koosviibimisi pargis! Loodetavasti jäävadki ilmad nii kauniks nagu praegu siin Saaremaal on, siis me ei peagi otsima ja otsima endale ruume, kus proovi teha!
Nüüd aga siis selles vahepealsest ajast... Katriin turritas ja mossitas peale viimast üritust, viies sellega ära ka kõigi teiste tujud. Aga mis ma ikka teha saan, kui ma tunnen, et motivatsiooni pole ja foorumteatrist ei tea ma ka tuhkagi. Pealegi on mul pea laiali otsas. Aga ma pole vist ainuke:D Eelmisel nädalal pidime kokku saama statkal, mis asub šnelli tiigi ääres. Seda asukohta mäletas aga ainult kaks meie liikmetest(Mihkel ja Britta). Kelli magas sellel ajal, kui me kokku pidime saama, Merka oli Falgi pargis ja Leene Hirvepargis. Mina, Katriin oleks läinud Falgi parki, seal ma ka olin, kui me tegelt Brittaga pidime Balti jaamas kokku saama.
AGA ma pean mainima, et ma olen oma entusiasmi tagasi saanud! Meil on käsin neli lugu, üks neist peab kindlasti valmis saama järgmiseks reedeks, ehk meil on aega täpselt neli ja pool päev. Meessoost inimesi on meil ka vaja, sest mehed peavad ikka mehi mängima.
Ja ega sellega hädalemine ei lõppe, meil pole reedeseks ürituseks ruume kaa!
Nüüd aga siis selles vahepealsest ajast... Katriin turritas ja mossitas peale viimast üritust, viies sellega ära ka kõigi teiste tujud. Aga mis ma ikka teha saan, kui ma tunnen, et motivatsiooni pole ja foorumteatrist ei tea ma ka tuhkagi. Pealegi on mul pea laiali otsas. Aga ma pole vist ainuke:D Eelmisel nädalal pidime kokku saama statkal, mis asub šnelli tiigi ääres. Seda asukohta mäletas aga ainult kaks meie liikmetest(Mihkel ja Britta). Kelli magas sellel ajal, kui me kokku pidime saama, Merka oli Falgi pargis ja Leene Hirvepargis. Mina, Katriin oleks läinud Falgi parki, seal ma ka olin, kui me tegelt Brittaga pidime Balti jaamas kokku saama.
AGA ma pean mainima, et ma olen oma entusiasmi tagasi saanud! Meil on käsin neli lugu, üks neist peab kindlasti valmis saama järgmiseks reedeks, ehk meil on aega täpselt neli ja pool päev. Meessoost inimesi on meil ka vaja, sest mehed peavad ikka mehi mängima.
Ja ega sellega hädalemine ei lõppe, meil pole reedeseks ürituseks ruume kaa!
laupäev, 29. märts 2008
Klaasist kobra teeb parandustööd
1, 2, 3 nädalat, kuigi tundus olevat möödunud juba pool aastat viimasest sündmusest. 1, 2, 3, 4, 5 inimest peale meie, kuigi tagasi (foorum)teatri raja peale saamiseks just paras arv. Siiski pisike küsimus, kas või moe pärast: inimesed, kus te olete?
Kui saime eile kell kolmveerand viis kokku, siis polnud üleüldse foorumipäeva tunnet. Oli ja ei olnud ka, päike paistis nõnda, nagu pole juba ammu nähtud, ja süda põksus teisiti kui tavaliselt reedestel päevadel. Kui ootasime kell kuus inimesi Teatrilabori hoovi sees, aga mitte Labori enda sees, siis oli kõhus imelikum kui tavaliselt on. Ja tõtt öelda oligi seekordne sündmus teistsugune, kui ta seda tavaliselt oli. Väga hea, kui minu käest küsida. Rahulik, väheste inimestega, rohke söögiga (olgu, see on samaks jäänud). Vestlus sündis pealesurumiseta ja loomulikult. Tolmukübemete jälgimine möödus kisa ja kära saateta. Mõtisklusi enda ja teiste kohta jätkus. Sama käib ka õhupallitennise matšide kohta. Ma ei saa öelda teiste eest, kas see oli tagasilangus, edasiminek või uus algus, aga minule igatahes meeldis. Ahjuõunu oli juba kergelt tunda.
Siiski-siiski peab nentima, et oleme hetkel suurte valikute ees. Näiteks juba mitmendat kuud püsib küsimus, kus suunas läheme. Kas me ignoreerime või püüame mõista teisi ja end? Kas me tahame olla punase palliga inglikesed või kurjad tulnukad? Kuidas me ennast inspireerime, kui kõik tundub olevat ilma mõtteta? Miks on nii? Kas see on üledramatiseering? Vahest peame me oma meetodid ümberorganiseerima? Mis pakub meile endile rõõmu ning mis teistele? Kuidas me neid ühendame? Miks Brittale meeldivad nii väga küsimärgiga lõppevad laused? PÕRRAZUZUKI.
Kui saime eile kell kolmveerand viis kokku, siis polnud üleüldse foorumipäeva tunnet. Oli ja ei olnud ka, päike paistis nõnda, nagu pole juba ammu nähtud, ja süda põksus teisiti kui tavaliselt reedestel päevadel. Kui ootasime kell kuus inimesi Teatrilabori hoovi sees, aga mitte Labori enda sees, siis oli kõhus imelikum kui tavaliselt on. Ja tõtt öelda oligi seekordne sündmus teistsugune, kui ta seda tavaliselt oli. Väga hea, kui minu käest küsida. Rahulik, väheste inimestega, rohke söögiga (olgu, see on samaks jäänud). Vestlus sündis pealesurumiseta ja loomulikult. Tolmukübemete jälgimine möödus kisa ja kära saateta. Mõtisklusi enda ja teiste kohta jätkus. Sama käib ka õhupallitennise matšide kohta. Ma ei saa öelda teiste eest, kas see oli tagasilangus, edasiminek või uus algus, aga minule igatahes meeldis. Ahjuõunu oli juba kergelt tunda.
Siiski-siiski peab nentima, et oleme hetkel suurte valikute ees. Näiteks juba mitmendat kuud püsib küsimus, kus suunas läheme. Kas me ignoreerime või püüame mõista teisi ja end? Kas me tahame olla punase palliga inglikesed või kurjad tulnukad? Kuidas me ennast inspireerime, kui kõik tundub olevat ilma mõtteta? Miks on nii? Kas see on üledramatiseering? Vahest peame me oma meetodid ümberorganiseerima? Mis pakub meile endile rõõmu ning mis teistele? Kuidas me neid ühendame? Miks Brittale meeldivad nii väga küsimärgiga lõppevad laused? PÕRRAZUZUKI.
kolmapäev, 26. märts 2008
Kõhtu lahtistavad mahlad ning meeliergutavad söögid
Jälle on möödas pikk pikk aeg ning rääkida oleks paljust.
Eile, 25. märtsil, tulime tagasi Rõõmuvabriku laagrist Käärikult. Tegemist oli kuuepäevase lastekodulastele mõeldud projektist, et neile rõõmu valmistada. Meie olime seal kohal selleks, et noorukitele teatrit õpetada. Lõpetasime kahe etüüdiga. Üks rääkis varastatud naerust ja teine noorukestest näitlejatest. Saime palju emotsioone, mis ei mahtunud kohati äragi. Need mõned päevad olid kõigile eneseületuseks ning uute pisikeste sõbrakeste saamiseks.
Selle kuu sisse jäi ka meie üks sündmus Teatrilaboris. Pean mainima, et ei mäleta sellest kuigi palju, kuid midagi väga head see polnud. Lahkusime jälle tülpinud nägudega, kuid Jarko mainib, et me ei peaks nii palju melanhoolitsema. Reedel on varsti käes ning me oleme üritamas kasutada karmimaid meetmeid ja autoriteetseid inimesi. Ülejäänu jäägu saladuskatte alla, kuid asi sisandab prožektoreid!
Eile, 25. märtsil, tulime tagasi Rõõmuvabriku laagrist Käärikult. Tegemist oli kuuepäevase lastekodulastele mõeldud projektist, et neile rõõmu valmistada. Meie olime seal kohal selleks, et noorukitele teatrit õpetada. Lõpetasime kahe etüüdiga. Üks rääkis varastatud naerust ja teine noorukestest näitlejatest. Saime palju emotsioone, mis ei mahtunud kohati äragi. Need mõned päevad olid kõigile eneseületuseks ning uute pisikeste sõbrakeste saamiseks.
Selle kuu sisse jäi ka meie üks sündmus Teatrilaboris. Pean mainima, et ei mäleta sellest kuigi palju, kuid midagi väga head see polnud. Lahkusime jälle tülpinud nägudega, kuid Jarko mainib, et me ei peaks nii palju melanhoolitsema. Reedel on varsti käes ning me oleme üritamas kasutada karmimaid meetmeid ja autoriteetseid inimesi. Ülejäänu jäägu saladuskatte alla, kuid asi sisandab prožektoreid!
teisipäev, 19. veebruar 2008
Zombied, Roosad Pantrid, lõvid, piisonid ja laululinnud vallutasid Tallinna Ülikooli
Just, just, nii oligi.
18. veebruaril saime me ühe täiendava koolituse Mihklilt ja Madiselt. Kell kümme hommikul suundusime kõik pehme kattega ruumi suunas, kus oma päev meeldivalt veeta.
Ellu ärkasid Roosad Pantrid, kes hiilisid vaikselt, samuti saime laulda laulu oma lemmiksöökidele.
Ood Britta ema peedipirukale!
Nimelt lõunasöögi otsing oli ka paras seiklus meile viiele. Tahtsime midagi head, odavat ja lähedalt. Lõpuks lonkisime läbi kaks söögikohta, Katriin lõpetas putka hamburgeriga ja teised Comarketi toitudega.
Lõunalt tagasi tulles avastasime, et keegi tahtis pidada loengut just seal ruumis, kuhu meie end mugavalt sisse seadnud olime. Leene jooksis aga esimese korruse tädi vahet ja tõi meile uue ruumi võtme. Oh õudust, see oli kui klassiruum. Õnneks oli meie seas kaks lavameistrit/töölist, kes kippelt said meile vaba ruumi valmistatud ja seinaäärsed said täidetud üksteise peale asetatud laudadega. (Varsti varustan ka bloggerit pildimaterjaliga, hetkel on sellega aga probleeme:D)
Päeva teises pooles saimegi ise mänge läbi viia, kiitus Leenele, kes väga vahva harjutuse ise välja mõtles lõunapausil. Katriin ja Britta said proovida kätt väikest viisi jokerdamisega.
Samuti on teada, et Mihkel on mingi pro-vend muusika alal eks:D Proovisime ta mängu "Kiirgav linn". Nimelt üks rühm laulis bassis üht rütmi, teine rühm laulis kõrgamalt teist heli. Alguses laulsime seda kõike silmad lahti ja seistes. Lõpuks aga sulgesime silmad ja laulsime kõik silmad kinni liikudes. Britta ja Kelli tagusid pillidega rütmi,teised jalgade ja plaksudega. See oli niiii hea! Tulemus oli minu meelest super. Igatahes vastasmajas toimunud ülikooliloeng tundus palju kordi igavam.
Koolitus sai lõpetatud vaikse tagasiside ringiga kella viie paiku.
Trammipeatusesse suundusime me kõik ragistades lauset "People come here for sunshine and reggae music".
Aitäh veelkord Mihklile ja Macaroonile!
18. veebruaril saime me ühe täiendava koolituse Mihklilt ja Madiselt. Kell kümme hommikul suundusime kõik pehme kattega ruumi suunas, kus oma päev meeldivalt veeta.
Ellu ärkasid Roosad Pantrid, kes hiilisid vaikselt, samuti saime laulda laulu oma lemmiksöökidele.
Ood Britta ema peedipirukale!
Nimelt lõunasöögi otsing oli ka paras seiklus meile viiele. Tahtsime midagi head, odavat ja lähedalt. Lõpuks lonkisime läbi kaks söögikohta, Katriin lõpetas putka hamburgeriga ja teised Comarketi toitudega.
Lõunalt tagasi tulles avastasime, et keegi tahtis pidada loengut just seal ruumis, kuhu meie end mugavalt sisse seadnud olime. Leene jooksis aga esimese korruse tädi vahet ja tõi meile uue ruumi võtme. Oh õudust, see oli kui klassiruum. Õnneks oli meie seas kaks lavameistrit/töölist, kes kippelt said meile vaba ruumi valmistatud ja seinaäärsed said täidetud üksteise peale asetatud laudadega. (Varsti varustan ka bloggerit pildimaterjaliga, hetkel on sellega aga probleeme:D)
Päeva teises pooles saimegi ise mänge läbi viia, kiitus Leenele, kes väga vahva harjutuse ise välja mõtles lõunapausil. Katriin ja Britta said proovida kätt väikest viisi jokerdamisega.
Samuti on teada, et Mihkel on mingi pro-vend muusika alal eks:D Proovisime ta mängu "Kiirgav linn". Nimelt üks rühm laulis bassis üht rütmi, teine rühm laulis kõrgamalt teist heli. Alguses laulsime seda kõike silmad lahti ja seistes. Lõpuks aga sulgesime silmad ja laulsime kõik silmad kinni liikudes. Britta ja Kelli tagusid pillidega rütmi,teised jalgade ja plaksudega. See oli niiii hea! Tulemus oli minu meelest super. Igatahes vastasmajas toimunud ülikooliloeng tundus palju kordi igavam.
Koolitus sai lõpetatud vaikse tagasiside ringiga kella viie paiku.
Trammipeatusesse suundusime me kõik ragistades lauset "People come here for sunshine and reggae music".
Aitäh veelkord Mihklile ja Macaroonile!
Tellimine:
Postitused (Atom)